Järgnevalt siis noppeid järgmisest peatükist


Toitumine

kusjuures püüan välja tuua vaid mitte niiväga ilmset.

Süüa ei saa ette mitmeks päevaks, sest iga päev vajame teatud koguse toiduaineid.

Unustada ei tohi maitseaineid. Soovitatav on need kaasa võtta kuivatatuna.

Asustamata kohta on soovitatav minna jahi- ja õngitsemisvahenditega.
Millisel vähegi tsiviliseeritud maal selline asi küll lubatud on?

Soovitatav on ühte ainet paigutada mitmesse seljakotti (juhuks, kui mõni grupiliige peaks seljakoti kaotama, näiteks jalgrattamatkal).
...ja pealegi olema võimetu ümber pöörama ja seda üles korjama. Mägedes peab koti kaotust mõistagi enam pelgama, kui ikka sõidab liustikust alla...

Retkel valmistatav toit olgu parajalt mage.
Aga milleks siis veel kõik need kuivatatud maitseained?

Joogirežiim

Kuuma ilmaga või ka intensiivsel töötamisel vajame kuni 6 liitrit vett. (päevas)
Taigas ja mägedes, kus allikate vesi on väga mage, tuleb veele lisada soola, sidrunhapet või jõhvikamahla ja pidada ranget joogirežiimi. Ja režiim on tõesti range:

Hommikul enne matkale asumist joome tublisti. Liikumisel ja paaril esimesel peatusel ei joo me üldse, vajaduse korral loputame suud. (kotti integreeritavad joogisüsteemid on seega juuslessiks kuulutatud) Lõunapeatusel loputame kõigepealt suud ja joome siis umbes 250 g vett. Janu kustutame põhjalikult alles pärast lõunasööki ja -puhkust, pisut aega enne matkale asumist.
Ööpeatusel toimime samalaadselt. Ei tohi unustada, et joogivesi peab alati olema keedetud. Ainult allikate vett võib juua keetmatult. /... / Samuti ei joo me tundmatute veekogude vett enne, kui oleme hankinud nende kohta andmeid.
(Kuidas nad seda vanasti küll vanasti jooksvalt tegid?)

Sõna "alkohol" matkaja leksikoni ei mahu!

Ja seda koguni nii kategooriliselt, et eespool refereeritud peatükis "Keda kaasa võtta" räägitakse al... kärakast kui "pudelist kibedast või magusast, aga kangest", teisal nimetatakse napsiks. Oh, mis seal ikka, eks otsigem endale meelepärane peitesõna või perifraas.

Toitvaid taimi

Kui te hästi loodust tunnete, rikastub teie toidulaud uskumatult (ja kui mitte nii hästi, siis omnivooride oma). Sageli tarvitseb ainult pisut kummarduda, ja te saate üpris omalaadse supi, salati, kohvi, tee...

Selles ma ei kahtlegi.

Jupijumala suureks rõõmuks õpetataksegi järgnevalt valmistama gurmee-eineid enamlevinud umbrohtudest. Mis saab aga väljaspool vegetatsiooniperioodi?

Segab talv oma lumevaibaga taimede juurikate korjamist ja kasutamist, leidub rohkesti puude-põõsaste seemneid, vitamiinirikkaid okkaid.
Esimene külm suurendab järsult männi, kuuse, kadaka ja teiste puude okaste C-vitamiini sisaldust. Nii võibki neist saada toitvat teed. Selleks tuleb eelnevalt okkad tavalise kivi abil peeneks hõõruda. Vask- ja raudesemed selleks ei sobi, sest need mõjuvad C-vitamiini lagundavalt.

Kui aga olete koju jätnud maitseained (või kui need sattusid saamatu jalgratturi seljakotti), siis ärge kurvastage. Ka siin tuleb loodus teile abiks.
Sinepi maitsega on hiirekõrvaseemnete pulber. Pipra asendajana kasutage kuivatatud kirburohu seemnete ja lehtede, samuti hiirekõrvaseemnete pulbrit. Nelgina kasutatakse maamõõla juuri. Jne. jne.

Toitlustuse teemadel ka tänane päeva tera:

Sipelgad armastavad ronida magusate toiduainetega täidetud nõudesse. Neist hoidumiseks määrige nõude ääred päevalilleõliga.