ŠOTI MATKAPÄEVIK

24.06.- 8.07.2010

Matkalised:
Jupijumal
Unistaja
Tuhrik
Crex


Jupijumal – 16,3 kg <- kilode kaupa sööki!

Unistaja – 17,7 kg (telk)

Tuhrik – 13 kg <- laseb teistel kraami tassida

Crex – 17,9 kg (telk)

24.06.2010 neljapäev

Unistaja sai lennujaamas need huvitavad toolid ära proovida, mis eelmine aasta proovimata jäid (päris äge tunne oli seal toolis). Jupijumal alustas oma Werthers Originali tarbimist, sest see jäi tal eelmine aasta matkal ühena vähestest asjadest alles (tegemist on siiski uue pakiga, mark sama).

Unistaja: oli imeline sõit Tallinna läbi jaanipäevahommikuse Eestimaa. Udused heinamaad päikesetõusus. Päris mitmel korral oleks hea meelega fotoka järele haaranud (aga kuna ma enda oma kaasa ei võtnud, siis ei saanud seda ka teha). UDU, VAIKUS, HEINAMAA – SÕIDAME!!! (Neste).

Täna öösel magamata. Ega jaaniööl peagi ju magama ... Tulen praktiliselt otse valla jaanipeolt. Täitsa tore pidu oli - rahvatantsijad, lõke (süüdatud võidutulest), sportmängud ja ansambel.

Teised 4h maganud. Loodetavasti lennukikapten on rohkem maganud.

6.55. Muhumaa kohal. Tervitused saarlastele.

Unistaja puhus oma kaasavõetud kaelapäästevesti täis ja ei ürita väga magada. Tuhrik-Crex magavad hoolimata sellest, et keeldusid tooli alt päästeveste magamise mõnusamaks muutmiseks lahti harutama.

Kuna lehti pole juba mitmendat päeva ilmunud, siis tuli leppida Sirbiga.

MUFFIN!

Valvamist väärt asjad: toit ja matkapäevik. Pass ja muu on igaühe enda asi.

5 tundi lennujaamas. Crex’i ja Tuhriku oleme kaotanud kapitalistlikule maailmale, otsivad tulihingeliselt asju, mida seljas vedada saaks.

Mida siis Taani lennujaam on vaeste januste vastu välja mõelnud? Ei mingit silti vee saastatuse kohta. Hoopiski reguleerimata kraan ülisooja veega. Jakk.

Rauapoes käisime ja varustasime end usinasti naeladega, aga eurod ununesid. Ja 2,35 EUR ega käsi ei tõuse maksma vee eest, olgu või külm.

Tõe huvides – Tuhriku kott ei mahuta rohkem. 55 liitrise koti head ja vead :) (see lubatud +8l ei paista välja).

Kapitalistlik maailm ei võlunud, raamatule tuli „ei“ öelda. Koti kergus vs täiendav lugemisvara – ost tagasi tulles kui pankrotist peaks pisut puudu jääma.

Unevõlast hoolimata on puhkus alanud imeliselt. Ilus soe jaanipäev, sõbrad, vabaõhumuuseum, õlu ja Svjata Vatra – mis sest elust veel tahta. Isegi sääsed ei suutnud tuju rikkuda.

Jehuu. Meile pakuti reisi Londonisse 2 tunni pärast ja 300 EURi reisirahaks. Neetud, et me nii kinni oma Newcastle´is oleme. Heast teenimisvõimalusest ilma. Nõrk lootus – järsku on NC ka ülebookitud.

Maabusime hosteli – S (nagu sinine) tuba. Up to the highest stairs of the tallest tower. Koos kotiga, uskuge mind, on iga aste nagu Mt Everestile ronimine. Hostel asub Burger Kingi taga, 3 sammu kaugusel raudteejaamast, kahe kaubanduskeskuse vahel.

Kummalisel üksmeelel toitusime Burger Kingis. Seejärel katsusime leida toidupoodi. Kaubanduskeskustes polnud (või me ei suutnud leida), esimene toidupood suleti kui meid sinna lähenemas nähti. Juhatatud Sainsbury asemel leidsime R-kioski analoogi koos kõige tarvilikuga ja sellest üle tee ökopoest saime tomatit ja jogurtit.

25.06.2010 reede

NC – Edinburgh rongisõit oli ülerahvastatud ja ülekotistatud. Pakkusime oma sündsuse ja siivsuse tagamiseks WC ukse taga WC ukse sulgemise teenust kuni onu konduktor meid kohvriruumi pagendas. Tunnikese saime isegi istuda ja maalilisi vaateid segamini unenägudega vaadata. 26 £ eest oleks vähem tsirkust ja leiba oodanud.

Homme asume Edinburghi avastama. Hetkel rahvas loksutustest loppis.

Meeldejäänud hetki tasuta walking tourist.
Giidiks Ruth (sildi järgi Matt)

- 320 milj Šoti ajalugu 4 minutiga.
- Ja kõik algas ekvaatorist ja vulkaanis, kes otsustas ekvaatorist põhja kolida.
- Charles II ei vedanud šotlastega, tegi kõike valesti... Here comes the new king – kleidis mees, kes ratsutab purjus eesli seljas, kes urineerib parlamendi hoone ees.
- Kurb lugu sillutisse laotud südamest kuhu sülitatakse ... või kus tehakse abieluettepanekuid
- Keskaegne vargaalarm trepikujul
- The stone of destiny!!! (ja „kaval“ vargus)
- Surnuaed on populaarsuselt II kohal avalikest seksimiskohtadest ( I koht kuulub tualettidele)
- Bobby! Truu valvur, peaaegu inimene, kõige armsam et siiani saadetakse talle nt Oktoberfesti pileteid
- Laibavargusi takistav võre ja teave kust tuleb graveyard shift
- Maggie Dickinson – mõistetud surma raseduse varjamise eest, aga alati on võimalik tagasi pöörduda...
- Seosed Harry Potteriga

Proovitud nii Irn Bru kui Haggis – elus!

Proovitud deep fried Mars bar – miks nad nii teevad? Kes selle peale tuli?

Leith – ei ole maailma inspireerivaim paik

26.06.2010 laupäev

Jää jumalaga Mann, sest tuules oli ramm ja reisusihiks oli meile Glasgow.

Banaaniprobleem. Alati on kotis ruumi veel ühe banaani jaoks.
Piletimüüja tahtis meid Edinburghi tagasi meelitada. Pileti Glasgowsse saime tingimusel, et võtame ka tagasisõidupileti.

Prestwick – karuperse lennujaama kõrval.

Kuidas tunda ära eestlast?
1) Tal on kade meel, kui keegi teine midagi tasuta peaks saama
2) Tal on hea meel, kui see keegi lõpuks ikkagi maksma peab.
3) „Ohjumaltänatud ta ei tule oma telgiga minu kõrvale!“
Lubage meelde tuletada, et reisi eesmärk oli näha maailma ja tutvuda uute huvitavate ... inimestega.

Eelnevast: (mitte tingimata loogilises järjekorras)

Alamo silti polnud mitte kuskil näha, isegi mitte seal, kus auto ise peitus.

TomTom õnnestus vasakpoolse liiklusega nii ära eksitada, et Glasgowst välja saamine
oli puhta õnne asi. Edaspidi innustus juht vasakpoolsuse ideest niivõrd, et et kiskus lausa liigagi vasakule, nii et kaassõitja kõhulihased said korraliku trenni.

Esimesed sõidukogemused tulid Kilmarnockisse kulgedes. Reis lõppes esimeste eramajade kõrval kategoorilise edasisõidu välistamisega. Õnneks oli lähedal tasuta tuuriga loss ja piknikupark (kummardused ülimalt tasakaalukale giidile) ning tearoom-söökla, kus sai taaskord veenduda briti köögi taunivas suhtumises köögiviljadesse (ja mittetaunivas suhtumises rasvarohketesse chipsidesse).

Kilmarnockis leidsime rooside vahelt ka suuremat sorti TESCO, mis oli õnneks, sest ööbimiskohas tuleks söögi leidmiseks marssida lähimasse lennujaama, mis asub oma ... 2 km kaugusel. Kui Ryanair õhku tõuseb, telgialune maa väriseb. Lapsi ja koeri jagub, WC ja prügikastid on ehk ... ka kuskil.

Peale esimest õlut tundub elu parem ja laagripaik ilusam. Kahjuks on nina peale alles veel ainult 1 õlu.

Kõrvaltelgis pesitsevad/sid eeldatavasti Aussie-päritolu noormehed, kes arvatavasti on nüüdseks kolinud telki ja hoiavad päid kinni, kas need 4 hullu tüüpi ometi kord vait ei jää.

Loodusarmastajad – Unistaja arvab, et muru vajab siidrit. Tuhrikule tundus, et murule kuluks ära tass õlut. Oodata on purjus sipelgaid.

Pudel siidrit ja paar õlut ja elu hakkab juba normaalsuse piiridesse saama. Vasakul pool püsimine ja vasaku käega käigu vahetamine EI OLE normaalne. TomTom armastab parempöördeid. Aga oleks siis kogu aeg ainult parempöörded. Ei. Vaheldust ja segadust vaja. Ainult kaks korda vastassuunas sõitmist.

Peugeot 308 diisliga. Sõitnud 10 000 miili. Homme saab omale sildi ette ja taha:
„TOURISTS ON BOARD.
EXCUSE ME, F..K YOU!“

Kui Tomiga sõbraks saame, ehk hakkab asi libedamalt kulgema. Ümberpööramise asemel käskis ta mul 3 (!) parempööret teha. Nagu ...?
Aga nii uskumatu kui see ka pole – me asjad mahtusid autosse ära. Unistaja Schumi naudib tagaistet ja toetab väsinute päid.

Glasgow linnast väljasaamine tundub halva unenäona. Keegi midagi ei teadnud, Tom muudkui aga arvutas, ma lihtsalt sõitsin sinna kuhu jumal juhatas. Selgus, et jumal juhatas päris hästi.

Kui selgeks sai, et aeglasemad autod hoiavad vasakule, siis popsutasime Kilmarnocki välja ja sealt Prestwicki kaudu Ayri ja siis Ayrist Prestwicki tagasi. Kõik selle nimel et kiiremini roolist pääseda.

Eestlaslik õelus ootab, millal codriver Unistaja rooli asub. Ajupoolkerade kokkujooksmine kindlustatud.

3 eeldatavat Aussie noormeest on siisku ülejärgmises telgis (et olla korrektne). Kõrvaltelk oli siiani tühi, aga nüüd ilmus sinna isa lastega. Kindlasti mitte eestlased.

Vahepeal külastasime ka neid asutusi, mille jaoks onu meile võtme tõi. Rumeeniaga ei anna võrreldagi – ikka selline euro värk. Ainult et see kahe erineva kraani süsteem on endiselt pisut veider. Kuumaveekraanist tulev vesi tahab näpud ära kõrvetada.

Kuna kõigil on suur igatsus salati järele, sõime õhtuks salatit krevettidega. Juurde oli ostetud ka sai, aga see tuli meelde siis, kui toit juba peaaegu söödud oli. Aga maitses ikkagi hästi.

Kell on pool üheksa ja Jupijumalal on juba öö. Süüdistab päeval kaotatud närvirakke (emotsionaalne väsimus).
Tuhrik ja Jupijumal üritavad Unistajast juveelivarast teha. Ainus probleem on selles, et TomTomi abil on raske põgeneda...

27.06.2010 pühapäev

Hommikune unistus hommikusest pudrust jäigi unistuseks. Gaasipõleti tihend jäi koju.

Unine, näljane ja lõpetuseks ka märg kamp lõpetas autos. Suund Tescole lootuses uut põletit saada ja midagi asisemat süüa.

Süüa saime. Tescos oli kuidagi külmavõitu ja bensukas Statoili kohvi ei pakkunud.

Fairlies brunch.

Kohalikud kleidikestega rannas, meie esindame rahvust „külmavaresed“ - kurguni kinninööbitud.

Praamiga Dunooni. Otsustasime veidi Saaremaa praami meenutada.

Ilm tujutseb. Päike, tuul ja äike – me „sõbrad“ kolmekesi.

Šotlased tundub, et panustavad tee kvaliteedile, eestlased panustavad pigem tee laiusesse. Ühe auto laiuse (mõnes kohas kitsamagi) kurvilise ja mägise ja tiheda liiklusega teeke viis meid Glen's Helli. Värisevate põlvedega on päris kehv sidur-pidur-gaas-krdiesimenekäik sehkendada. Mäed kõrgusid üle meie - pime, tume ja müristas.

Põgenesime peale eksirännakuid B&B-sse.

Eelarve, mida me targu enne reisi ei teinud, aga kui oleks teinud, on lõhki.

B & B otsinguil. Onu pakkus hädalistele double-voodit ja 2 päikesetooli. Mahub küll! Otsustasime siiski passida ja võtsime teisest B & B-st kaks tuba ja viis voodit. Elu on lill ja sularaha:)

Söögikoha otsingul olime käinud ka ühes pubis, mille ees pidutses kõrgendatud meeleolus seltskond. Meid tervitati rõõmsalt ja ülevoolavalt. Kui saime teada, et selles kohas siiski süüa ei saa, läksime uuesti välja, kus kostus kogu pubi ees olnud seltskonna äärmiselt pettunud hüüe. Meid juhatati süüa otsima Dragon's Innist, mis tegelikult oli hoopis Greggan's Inn. Kõlas sama moodi :P.

Päeval külastasime ka botaanikaaeda Benmore'is. Esialgu tundus et me ei leiagi seda (Tomi juhatuse järgi), aga kui silte usaldasime, siis ikka leidsime üles.
Koht ise oli armas. Palju teerajakesi, iga „ristmiku“ peal kaardike, kus oli ka punane you-are-here-mummu. Ronisime ka kohaliku künka tippu (135 m), kus oli kena puhkamiskohake (sinna oleks võinud lausa telgi püsti panna).
Sõnajalgade kasvandust pidasime esialgu kirikuks, sees leidsime ka pühakoja tunnuseid.

28.06.2010 esmaspäev

Real english breakfast. Kõht on üle püksiääre.

Loch on ööga jalga lasknud. Seda see kahtlane lurin öösel kapp-WC-s tähendaski.

Hommikul käisime teises kapis duši all.

Võtsime suuna Fort Williamile. Teel tegime mõned peatused. Ühe kohaliku hüdroelektrijaama juures, teise kohaliku kaubanduskeskuse juures, kust saime lõpuks uue priimuse (tegelikult küll kõrval asuvast bensukast, mis oli väga hästi varustatud matkatarvete ja muu tränaga. Edasi nautisime ilusat vaadet tee ääres (järv ja mäed jne). Ühes peatuspaigas mängis seelikuga onu torupilli. Meie – ihnsad eestlased – tegime paar klõpsu ja sõitsime edasi. Ühes teises peatuspaigas otsustasime taas peatuda ning tegime väikese jalutuskäigu metsas. Pärast matka sõime ära oma konserveeritud singi (või noh, peaaegu ära, üks jupike jäi järgi ja selle annetasime kohalikele koertele). 1 miili pärast tegime taas peatuse, sest siis jõudsime külastuskeskusse, kus sai WC-d külastada. Crex ja Jupijumal sõid kohalikku jäätist. Võtsin ka ampsu, päris hea oli. Peatus venis küllalt pikaks, sest sealses suveniiripoes kulus üsna palju aega. Lõpuks jõudsime Fort Williamisse. Esimene mure oli leida koht autole (leidsime ja maksime 1.50), siis otsisime üles infopunkti ja uurisime lähedalasuvate telkimisplatside kohta. Loomulikult olid need kõik tasulised. Valisime kolmest võimalikust ühe.
Lisaks infopunktile külastasime ka paari matkapoodi. Viimasest neist lahkusime pärast sulgemist.
Leidsime väljavalitud telkimiskoha päris kenasti üles (siinkandis osatakse ka sildistada). Akna peal oleva hinnakirja järgi kalkuleerisime endale pisut teistmoodi hinna, kui lõpuks vastuvõtu-onu meile ütles. Õnneks olime ise ülespoole kalkuleerinud:).
Vastuvõtus oli veel üks mees, kes rääkis meile, et oleksime pidanud eile siin olema, sest siis oli mäe peal mingi võistlus (motokross? .. me ei saanud päris täpselt aru) ja siis oli siin palju ilusaid noori poisse. Meil kõigil oli kahju:p
Maksis Crex, sest tema nime oli kõige lihtsam neile hääldada (aga ikka suutsid nad seda valesti kirjutada). Mees leti ääres leidis igal juhul, et selleks on vaja (rikast) meest, kelle nime öelda ja kes siis ka maksaks meie eest. Nimi maksab ;)

Telkimiseks oli neil suur plats, kuhu võis vabalt koha valida (hõivasime ühe pingi). Järgisime vastuvõtus antud juhiseid ja ei pannud telki liiga puude ligidusse ja ei varjanud autoga tuult (need väikesed vastikud putukad, kes meid nüüd avastanud on, ei armasta tuult ja lauspäikest). Esimene ülesanne oli telki pisut kuivatada. Siis proovisime ära oma vastomandatud priimuse. Töötas küll, kuigi tuult pidime varjama, et asi natuke kiiremini läheks. Lõpuks sai kukesupp aedviljadega valmis.

Magustoiduks olid maasikad (otsustasime natuke priisata) kondenspiima ja (vahustamatu)koorega.

Järjekordselt silmasime ühte noormeeste telkkonda. Seekord oli neid 4, aga kahtlus on, et äkki liiga noored.

Üks mees kõrvalasuvast telgist jagas meiega oma putukatõrjevahendit. Haises küll, aga pidi aitama. Kui asi hullemaks läheb tuleb see leseloor käiku lasta.

Jupijumal ja Crex plaanisid ennist hullu viskituuri. Paistab, et co-driverist võib varsti driver saada ...

Kuna frustration can cause accidents ja desperation võtab maad asusime Unistajaga lantimistuurile. Valikus on liiga noored ja liiga vanad. Valisime noored, esimene ring on tehtud. Mehi sääsevõrguga on jube keeruline võrgutada:)

Peab ikka platsi peal Veerevate Kivide laulu lahti laskma. I can’t get no…

Tänase päeva parimaks ostuks osutus 60's plaat. Me oleme tõesti vanad ja igavad ja armastame 60daid.

Midgetid on asunud rünnakule.

Lootusrikkam pool reisiseltskonnast läks uuele rünnakule – prügikotiga ... Ehk on neil oidu ring õigetpidi sättida; vastasel juhul on lootust võrgutada vaid keskkonnatehnolooge.

Alalhoidlikumad tutvuvad Šoti kaardiga, püüavad mõista kajakate rünnakukäitumist ja hoida pastakatinti jäätumast.

Tundub, et vasakpoolne liiklus on oma mõju avaldanud – ka Veerevad Kivid kisub vallutustiir ikka kodu poole, ikka kodu poole...

Hope dies last.

End of all my hopes. Mehed on mehed. Enne kui prügikotireisilt sinna jõudsime, asusid nad juba magama. Ja niiii pealetükkivad me ka pole kui lätlased.

29.06.2010 teisipäev

14.50 Ben Nevis alistatud.
ˇ 12 000 sammu üles, sama palju veel alla.
Üleval oli üsna chill – subarktiline kliima pole midagi kosta. Juunikuus jälle lumi on maas.

Päevastatistika. Tomi asemel oli sõber Garmin kaasas.

Üles
Aeg 3.35.54
Distants 7.59 km
Keskm kiirus 2,15 km/h
Max kiirus 5,84 km/h
Pulsisagedus keskm 133 lööki/min (kompanjonidel tõenäoliselt sama +- 30)
Samme 12 176

Alla
Aeg 2.27.39
Distants 7,57 km
Keskm kiirus 3,11 km/h
Max kiirus 6,45 km/h
Pulsisagedus 106 lööki/minutis
Samme 14 080

Ehk siis kokku Ben Nevise päev:
6.03.33
15,16 km
26 256 sammu
Pole paha:) Hea et iga päev pole Ben Nevis.

Algus oli üsna kerge. Astud nagu mööda treppi, aeg-ajalt oli üldse selline lauge ülesmäge sammumine. Poole maa peal läks asi karmimaks – trepp sai otsa (polnud jõudnud veel ehitada, aga tegelesid sellega, kui üles-alla saalivad turistid parasjagu ei seganud) ja tuli mööda lahtisi kive turnida Tee läks kah järsemaks. Ja õhk aina külmemaks.
Üleval me väga kaua ei passinud, tuli igatsus selle kliima järele, mis all ootas. Loomulikult läks tagasitee tükk maad kiiremini ja vähemate peatustega.
Alla jõudes oli esimene sihtmärk WC ja teine söögikoht, mis avatud oleks ja meile mõnusa rasvase söögikorra serveeriks.

Söögikoht oli mehine. Kolm eestlast hävitasid üht scottish pie'd.

30.06.2010 kolmapäev

Fort William – Mallaig – laager

Mälestuseks Ben Nevisest liiglühikesed sääremarjad. Eriti tuntavaks ja nähtavaks sai see peale hunnitut mereannirikast söömaaega Mallaigis. Kurguni sööki täis taarusime auto poole ja olude (veini) sunnil asus Unistaja esimest korda rooli.

Maabusime järjekordses telklaagris, kus äratame kaaskondlastes pidevat imestust ja arutlust telgi suuruse ja isikute arvu poolest. Pole ka ime – nad on terve maja, lauad-toolid ja koerad kaasa vedanud. Aga juhul kui nad ahju pole kaasa vedanud, siis on mul neist üksinda öösel suures saalis külmetades kahju. Jupijumala küünarnukki on ju nii südantsoojendav öösel oma näolapi vastas tunda Unistaja, onju?

Joonis 1. Laager C.... (kuskil mere ääres).

Meie matka läbivaks kiusatuseks on kujunenud:
A. matkapoed
B suveniiripoed
C. ehtepoed (enamasti koos suveniiripoega)
Täna möllasime mõnuga korraga ja kordamööda neis kõigis. Šotimaa majandus on tõusuteel (tänu meile, loomulikult)

21.55 jalutuskäik rannal tehtud. Nüüd üritame hoiduda lendamast Marsile koos telgiga. Hei tuul vana punnsuu pea pistu hoogu. Plaan A näeb ette õlle tarbimist koguses, mis oleks suurem tõukejõust. Plaan A nõrk koht on selles, et see tähendab aeg-ajalt inimkadu WC suunal.
Plaan B on parem – kui tuul muutub liiga pealetükkivaks ja katus tuleb liiga lähedale või peaks kaduma sootuks, tuleb esimese asjana haarata autovõtmed, siis WC võtmed (5£ deposiit) ja liikuda kuhugi...

Meenutusi Unistaja võitlusest langustiinidega.
Peab tunnistama, et olgugi, et inglisekeelne menüü, siis igasugu molluskite tundmises me just ei hiilga. Kui saabus Unistaja taldrik, vaatasid sealt vastu sõrad. Söögiriistadeks tangid ja kirurgikahvel. 2,5 tundi hiljem väljus sellest lahingust väsinud näppudega, kuid kogemuse võrra rikkam Unistaja. Kõhu täituvuse osas ei oska kommenteerida, aga midagi ikka kogu selle rabelemise peale kõhtu jõudis ja jäi. Vähemalt salat.

Ahjaa. Positiivne resultaat – meil on neli musseli sõpra:)

Kõik kaardid tumedad kui neegrid kõrbes. Ruutu peaks olema trump ...

aga tuul ei lõppe, otsa torm ei saa.

Me veel lendame Marsile selle telgiga!

Tuhriku purjusoleku viimane aste: Tuhrik jookseb.

Ümberkaudsed saavad liigset tasuta meelelahutust me kulul.

Homme hommikul asub Unistaja oma rohelise nokatsiga telgist telki käima.

Ja siis ei jää enam ühtegi poissi, ei ühtegi poissi, ühtegi poissi ega soldatit.

0.41 realiseerus evakueerumisplaan C.

Pisike telkmajake keset platsi tõusis jalgadele ja nihkus metsa poole, lootes leida varju selle tuule eest, mis ühel hetkel teda kõrgustesse tõstis ja teisel hetkel maadligi surus koos kõigi nendega, kes seal sees magada üritasid. Vaikse surinaga suundus ka auto üldises pimeduses sinna suunas, kuhu teadis olevat telk asustatud ja parkis end telkide nöörijadade vahele kenasti ära.

1.26 realiseerus evakueerumisplaan D. Lisaks tuulele asus telgikatust ründama vihm. Peale Tuhriku suundumist autosse, läks telgis olemine lahedamaks. Tuul ja vihm jätkusid hommikuni.

1.07.2010 neljapäev

near Silver Sands

Matka kiireim hommikune start – 9.30. Tuul muutis plaane ja praami asemel liikusime 180 km loodesse Isle of Skyele viiva silla poole.

Auto on täis laibastunud kodanikke. Šotlaste lemmikjook Irn Bru muudab juhi enam-vähem sõidukõlblikuks.

Läbi pideva vihmasaju otsustasime Loch Nessi piiluda – järsku talle meeldib selline ilm. Kui Fort Augusti kohale jõudsime, paistis aga päike, kraade üle 20C ja Nessiet ei kusagil. Või õigemini Nessi koopiaid oli kõik kohad täis. Üks paljudest lochidest see Loch Ness.

17.50 maabusime Skye nn pealinnas Portrees (1900 el.). Öömaja otsinguil õnnestus teisel katsel neljane tuba hostelis saada. 15 £ nägu.

Kodanikud laibad lebavad voodis. Huvitav kas õhtuks võtab keegi jalad alla?

Kusjuures va Ben Nevis on endiselt jalgades.

2.07.2010 reede

Isle of Skye = lammaste paradiis.
Kui ma järgmises elus peaks sündima lambana, sünnin ma loodetavasti siia. Käi kus tahad, autod peatuvad su ees ja kõige selle lambauputuse juures – ainus leitud söögiks mõeldud lammas pärines Uus-Meremaalt. Soovitus – kohalikud ei peaks mitte üksikutele teedele hoiatussilte panema, vaid terve saare „lamba-alaks“ nimetama.

Isle of Skye – elagu single-track roadid. Juht oskab paremini kommenteerida, kuid tagaistmel saime korduvalt turvavööde vajalikkuses veenduda.

Täna nägime natuke väiksemaid mägesid ja lõputult merevaateid (ülla-ülla, tegu on ju saarega). Sellegipoolest on need vaated jätkuvalt ilusad.

Külastasime ka kohalikku elu kajastavat muuseumi. Onu, kes pileteid müüs paistis olevat samast ajast, nagu muuseumi eksponaadid.

Storr'i vanamehest sõitsime mööda, lähedale ei hakanud ronima, sest parajasti siis, kui olime raja alguses, näitas ilm oma märjemat palet. Ja ikkagi ei saa ma päris hästi aru, miks nad seda kaljunukki vanameheks nimetavad.

Ilm oli täna kuidagi väga vahelduv – soe-külm, päike-vihm ja nii mitu korda järjest.

Ühe vaatamisväärsuse juures nägime ülejäänud karjast eraldunud lammast kaljul turnimas ja sealt mahlasemaid rohututte otsimas. Paistis teine paras kaljuronija. Üritasin temast teha pilti lammas all paremas nurgas nii, et teised lambad peale ei jääks. Hiljem fotokast pilte vaadates oli paras tegu, et lammast pildilt leida.

Päev kadus lõppkokkuvõttes üsna kiiresti... enamuse sellest ajast saime veeta „passing place'ides“ autosid mööda lastes. Parem käsi leidis endale rakenduse vastusõitjatele viisakusest lehvitamises, ei kippunudki enam selle käiguvahetamismaratoni peale reageerima. Üldiselt on kummaline endiselt teostada käiguvahetust ja suuna näitamist korraga ja sama käega. Nüüd lisandus sellele ka samaaegne lehvitamine ja tuledega vilgutamine.

Õhtuks oli juht kapsastunud, Tom andis otsad.

Passing place – passimise koht.

3.07. 2010 laupäev

Isle of Skye – Inverness

Hooti on hoovihmahoogusid.

Auto on 700 miili järel otsustanud lagunema hakata. Prantslane, mis teha. Eile Kilmuiris tuli lappida pamperi alumist (ilu?)liistu, mis oli peale mätta nägemist otsustanud tilpnema hakata. Hommikul lõpetas töö poole tagumise istme kinnitus. Lõuna ajal kohtusime ühes passing place'is peale Plocktonit ameerika autode jadaga + Royal Mail'i postiautoga + taimedesse varjunud kiviaiaga. Meie auto kaotas liistu ja sai kriimu – esimese.

Joonis 2. Kindlustuslik juhtum Plocktonis

Päeva avastus – ei ole olemas autosid ainult kollaste numbrimärkidega ega valgete numbrimärkidega. On vaid autod, millel ees on valge numbrimärk ja taga kollane. Täpselt nagu üllatus-üllatus on meie autolgi.

Jätkates oma „toiduarvustuse“ kirjutamist India restoranis. Vaesed kelnerid on veendunud, et ma olen kuri toidukriitik, kes pidevalt märkmeid teeb. Me saime vist naani tasuta:). Iga 5 minuti järel käiakse pärimas, kas kõik on OK.

Paremini paigutunud indiviidid saavad nautida sillaalust valgusmängu – roosast üle sinise roheliseks ja taas roosaks tagasi. Pea sama meelelahutuslik on kohalike riietumismaitse – tuulejopi ilmaga lühikesed seelikud/maikasärgid. Või siis vähemalt killerkontsaga kingad. Kui tervist ja tahtmist on - miks ka mitte?

Endale tundub sobivam olevat pigem Bingo-halli meelelahutus.

Kõrvalepõikena – lisaks meie 4 ränduri korraldatud läbule üritavad kelnerid klaasidega žongleerida. Mitte eriti õnnestunult. Hea veel, et Kobra õlu klaasidest enne kadunud on. Ühest naanist sai tellimise ja lauale jõudmise vahepeal kaks ja riis kadus üldse delegeerimisahela vahepeal kuhugi vasakule ära. Miskipärast on siinne juhtkond otsustanud, et parim ja otstarbekaim viis tööd korraldada on jagada lauda juhatamise-tellimuse võtmise-jookide-söökide-arve ahel võimalikult erinevate tegijate vahel. Isegi taldrikute kohale toomiseks oli eraldi mees. Cue some serious confusion.

Tänase päeva lõpuks saime 4(!)realise tee peale. Refleksist vastutulevaid autosid taamalt tuvastada ja sidurit-pidurit talluda ja laiemat kohta teel leida, oli väga keeruline lahti saada. Autost laiem tee tundub luksus.

4.07.2010 pühapäev

Palju õnne, ameeriklased!

Inverness – Aviemore

Hommik möödus shopates. Lõunast maabusime viskitehases Glen Ord. Põhjalikult saime tutvuda viski valmistamise protsessidega ning nuusutada ja maitsta erinevaid sorte. Üldsuse vaimustuse pälvis Talisker – kange ja suitsune.

Nüüd siis oleme maabunud matkapoodide paradiisis – Aviemore-s. Rohkem kui iga teine on matkapood.

Söögikohtades on algusest peale olnud probleemid seni nii lihtsana tundunud asjaga kui mahl. Õunamahl saabub millegipärast lauda gaasiga. Apelsinimahla asemel saab aspartaamiga magustatud apelsinisiirupivett. Fort Williamis ei tahtnd ettekandja kuidagi leppida mõistega „plain orange juice“. Kuni lõpuks alla andsime ja tal endal miskit välja vaadata palusime. Pint-iga oleksid asjalood märksa-märksa lihtsamad.

Miks tasub olla üliõpilane – mu voodikoht on 2 naela odavam kui teistel. Ja nad tegid mulle kaardi, millega ma saan eluaeg Londonis 20% soodsamalt sõita. Oo happy days.

19.19. Crex kimas just uksest sisse ja tegi Unistajale ettepaneku – koos duši alla. Unistaja peale kõhklust kas minna tossudega või paljajalu, pani paljajalu Crexile järele. Sõbrad selleks ongi, et üksteisel selga pesta;).

Nüüd sain teada, mida tähendab macaroni and cheese – hunnik juustu rohke õliga, mille sisse on peidetud mõned makaronid ja selle kõige kõrvale ports friikartuleid. See oli esimene kord siin, kui ma toitu järgi jätsin. Kui ma kogu selle hunniku kolesterooli oleksin endale sisse pigistanud, oleks see ilmselt teisipidi uuesti välja tulnud. Veel mõnda aega pani paljas toidu nägemine kergelt iiveldama.

Kuna Jupijumal degusteeris distillery-s, tuli minul rooli asuda. Muidu polnud väga viga, aga kohati oli üsna tuuline, nii et tuli rooli tugevasti vastutuult hoida. Sõit algas politsei eskordi saatel traktori taga. Päris pikalt sõitsime nii (mina ei näinud traktori tagant, kas möödasõit oleks turvaline ja sitsisin 30 mph kiirusega traktori taga), kuni politseionudel üle viskas ja nad mööda sõitsid.

Söögiaegadest. Pooleteist nädala katsetamise tulemusena on tekkinud teaduslik järeldus – šotlaste söögiajad ei klapi eestlaste nägemusega asjast. Kella 14-18ni võid lahtiolevast söögikohast üldjuhul vaid und näha. Meie kella 15 nälg ei sobitu üldpilti.

Mallaigis sai uuritud suletud restoranide kohta kella 16 paiku. Onu šotlane sai osa Jupijumala aasta pettumuse ilmest, kui teatas oma veidra huumori saatel, et Mallaigi restod on järgmised 3 nädalat suletud. What? Why? Why? „Kalakatk“, „krevetisabataud“, „võrgud katki“, „mehed sõjas“, „mehed vaatavad jalgpalli“, „meil on vähemalt meie nuudlid“ olid mõningad mõtted, mis peast läbi käia jõudsid. Peale mõningast paanikaosakonda onu siiski halastas ja andis lootust, et 17.30 saame oma mereannid siiski kätte.

5.07. 2010 esmaspäev

Aviemore, Cairngormi mäestik

Uus maitseelamus – konserveeritud keedetud herned.

3h matka möödus kogu maailma kokku lauldes. Sõnad, millega jäime kimpu - matk, lomp, pehme.

19.15 Nonii, nonii. Reis hakkab vaikselt otsa saama ja meil õnnestus komistada vist ideaalse ööbimispaiga otsa. Aviemore Bunkhouse. Kui me 8ses dormis oleks veel 4 kodanikku, siis võib-olla poleks asi nii roosiline ja ruumikas, aga hetkel on õnnis üksindus ja dušš toas ja WC ja need on eraldi. Eilses Youth Hostelis oli toas kraan, mis tol hetkel tundus luksus.
NB! Siin on voodid tehtud ja rätikud.
NBB! + voodi juures on õllepudelihoidja.

Oh elu, oh mugavust. Tõelisest matkast on asi suht kaugel. Aga sel teemal tasub šoti ilmaga veidi vestelda.

Hommik algas väikse õlle degusteerimisega, mis lõppkokuvõttes oli päris suur kogus õlut. Head õlut. Olime sunnitud tunnistama, et Cairngormi õlu on parem kui Eesti oma. Oli ka – isikupärasem, julgem, maitsekam. Isegi „tuntud õllesõber” Unistaja, kes mokaotsaga õlut maitses, oli sunnitud tunnistama, et õlu on õlu. Iga lonksuga kirtsutas veidi vähem nina.
Üldsuse heakskiidu pälvis Thistle õlu – ohaka ja ingveriga. Mõnus ürdine rüübe.

Onu giid pani puhast šoti keelt, seega pool juttu pani kõrvust läbi. Teised vast said rohkem pihta. Aga mõtted ja meeled tegelesid niikuinii rohkem õlletopsiga.

Kuna ma olen sattunud reisile koos tõsise raamatuklubiga, kes igal võimalikul ja võimatul juhul nina raamatus istub, siis on matkapäevik saanud mu piibliks. Vabandused varesejalgade pärast.

22.37 Jupijumal võitis Unistajat. Ühed rotid ja mutid mõlemad.

6.07.2010 teisipäev

Aviemore – Grantown-on-Spey – Glenlivet – Dufftown – Braemar

Youth Hosteli eripära - ise tuleb voodi teha ja 2 naela selle eest peale maksta kui sa liige pole.

Teemaks voodilinad - kas satiinvoodilinad on mõnusad? Tuhrik teatas, et eelistab puuvilja. Arvestades ta sooje suhteid banaaniga, siis tõenäoliselt banaani.

Üks nari on keset tuba, kõrval kraanikauss. Tuhrik võib end sigalakku täis juua. Ja Crex juba kahetseb.

Mis sa ohkad lilleke?
Homme sööb sind lammas HOBUNE (teg lammas)
Ülehomme välja situb,
Pääsed jälle põllule.

Veedame õhtut Braemaris koos 30 noormehega. Ühe mehe tõstsime oma toast välja. Enne väljaviskamist jõudis ta Tuhriku voodi ära teha.

Crex läks duši alla. Unistajat seekord millegipärast kaasa ei kutsunud. Hmm.

Päeva kokkuvõtteks – ütle Jaanus, ütle Albert, Jaanus-Albert destilleerivad.

Šotimaa suurimates viskitehastes käisime - Glenlivet, Glenfiddich. Mõningaid vähemvalmis ja rohkemvalmis kindluseid vaatasime. Kuningannat käisime Balmoralis piilumas. Viskitünnide valmistamist vaatasime ka.

Viski valmistamine on nüüd selgemast selgem. Vaja läheb otra, vett, pärmi ja vähemalt 3 aastat (parem veel kui 12 aastat). Tuleme Eestisse, paneme ka äri püsti.

Kuigi tuleb tunnistada – suurt viskisõpra minust ei saa. Odrast tehtud lahjem vennas meeldib märksa enam.

21.24 Holland võitis Uruguaid!

Angel`s share. Šotimaal elavad õnnelikud inglid. Tõenäoliselt kõik maailma inglid elavad Šotimaa. 2-3% siin toodetud viskist kulub neile tarbimiseks ära. Kui kunagi ingliks hakkan, nõuan suunamist siia.

Avastasin, et tume õlu on täiesti talutav (heledam variant sai endiselt hinnanguks „öka“). Võib-olla peaks Eestis ka mõnda tumedamat varianti maitsma (nii võib minust paadunud õllevihkajast veel õllejoojagi saada).

Täna ühines Crex meiega kaardimängus. Üks mäng Mutti ja üks Rotti (üllatus-üllatus, ma isegi võitsin MutiJ) ja siis ladusime. Ühes mängus olid head kaardid, ülejäänutes istus keegi ikka vajalike kaartide otsas ja ei lasknud real joosta.

Kuna homme oleme sunnitud sõber Peugeotist loobuma, tuli täna jälle asju ümber pakkida. Suurte ponnistustega õnnestus telk Schumisse mahutada. Madrats jäi välja. Kui lennujaamas peaks selguma, et kott on ülekaalus, tuleb telgil ja madratsil kohad vahetada.

Tulenevalt päevasest viskituurist olin roolis suurema osa tänasest teekonnast. Teises tehases anti mulle tasuta suveniirpudelike kaasa, kuna ma kohapeal viskit proovida ei saanud. Päris hea (ma oleks muidu selle võib-olla ise kaasa ostnud). Minu suurim elamus Glenfiddichist oli nende WC. Kraanikausside juures oli suur saal tugitoolidega. Minu tuba on ka väiksem, kui see WC oli (teises ruumis oli loomulikult hunnik kabiine).

7.07.2010 kolmapäev

Braemar – Glasgow – (Edinburgh) – Newcastle

Hommikusöök oli ajutiselt kaotsis. Tuvastatud prügikastist.

Andsime Glasgows auto ära. Full insurance kandis kriimu kulud, vähemalt millekski kasulik. Glasgow`s sõitmine oli jälle paras unenägu.

Kokku reisi jooksul sõidetud 1068 miili.

Matk võttis jalgsimatka mõõtmed üle pika aja, kui Glasgow rongijaama marssisime. Rongipilet maksis sama palju kui paak kütust. Tahad Newcastle´isse – maksa. Nutsime ja maksime.

16.09 rongis mitmendat tundi. Magada enam ei taha, iga nurga taga ootab linna… õige linna saabumist.

21.28 Albatrossis jalgpalli vaatasime.
Hispaanlased olid punased, sakslased olid punased, kohtunikud olid punased. Enasmuse ajast tundus nagu oleks tegemist vampiiride kokkutulekuga. Hollandi mehed olid sakslaste poolt, et saaks sakslastele finaalis tuule alla teha. Peale Hispaania võitu arendati teemat, et kui finaalis hispaanlastele tuul alla teha, siis sisuliselt on võidetud ka Saksamaad. Vaikimisi tähendab see vist seda, et Šveits ruulibJ.

Täna õhtul oli väike alkoholi manustamine. Jupijumala ja Crexi ühesugused sama sisuga pläskud vajasid tühjendamist. Kohalik Ginger Ale oli minu maitse jaoks liiga ingverine, seega jõin ära selle Coca-Cola, mille Crexiga 1-naela-poest ostnud olime (koos kirsi Coca ja ühe veidra pisut lagritsamaitselise joogiga).

8.07.2010 neljapäev

Tagasiteel

Öö hostelite Hiltonis möödus kajakate ruilgamise saatel. Nagu telgiks looduses.

Keset ööd tuvastasime ootamatult oma toast ühe mehe. Mina viisaka inimesena kui olin tuvastanud, et tegemist on meesterahvaga, ütlesin „Hello“ ja unine aju tegeles järgmiste avaldustega, kui aga alt voodist juba kostis urinat „wrong room“. Ja imede ime, mees lahkuski pomisedes endamisi midagi, mis kõlas nagu „no bed for me“.

Ärge saage valesti aru – meil ei ole midagi meeste vastu, ainult kui nad lõpetaksid läbi telgikuplite ja suletud uste tulemise.

5 tundi ootamist Kopenhaageni lennujaamas edukalt selja taga. Lennuk jõuab vähem kui tunni pärast kodumaale. Vahepeal viisime ennast Eesti eluga jälle veidi kurssi – saime teada, et kuumalaine Eestis jätkub (vahepeal oli sealgi kõvasti vihma sadanud) ja ka meil on inimesed püstolitest kõmmutama asunud.
Viibime prominentse lennu pardal – siin on vähemalt 2 Europarlamendi saadikut.

Enne lennuki liikuma hakkamist helises ootamatult telefon – Pille üritas suhelda. Saatsin talle kiiresti sõnumi, et olen lennukis ja lülitasin telefoni välja.

Oma pagasi ülekaalu sain õnneks kombineerida Tuhriku pagasi alakaaluga ja ei pidanud juurde maksma. Crexi ja Jupijumala pagas kaalus kahepeale kokku 39 kg.

Kell on Eesti aja järgi 22.40. Lennuk hakkab juba laskuma, akna taga loojub päike. Ilus.

Kõik.

Selleks, et saaks jälle minna, tuleb vahepeal tagasi tulla.

Järgmiste matkadeni!

Välismatk 2010 meililisti registreerimine

Matka meililisti registreerumiseks lisada selle postituse kommentaariumisse oma nimi või mingi muu üldsuse poolt aktsepteeritud tähistus.

Eelinfo

Sellesuvine rattamatk saab toimuma 28-30.august Jõgevamaa maaliliste küngaste ja järvekeste keskel.

Siit nurgast ja sealt nurgast

Kraabiks selle info siis kõik keskpõrandale kokku.

Maailmaparandaja Rumeenia muljed.
Unistaja meenutused Rumeeniast.
Crex pajatab põhjalikult Rumeeniast.
Jupijumal matka alguse meenutamisest suurt kaugemale ei jõudnud.
Üritas küll veel natuke.

Jupijumala fotojäädvustused.

Rumeenia matkapäevik

Reede, 19.06.2009

Kell 14.12
Istume Tallinna lennujaamas. Check-in läbitud, „enne” pilt tehtud.

Kotikaalud:
• Crex 17,1 kg
• Jupijumal 17,3 kg
• Mps 12.1 kg :D
• Unistaja 19,7 kg
• Maailmaparandaja 17,0 kg
• Betty 17,2 kg
Summa summarum 100,7 kg

Kokkuvõtteks: numbrid räägivad iseenda eest :D va Mpsi numbrid.

Mps avaldas tolliametnikele piisavalt muljet, et nood tahtsid teda käperdada. Teised pääsesid puhtalt.

Meelespidasid ja head teed soovisid: Triins, Kadi, Mihkel.

Mps oleks peaaegu Tallinnasse jäänud, kuna Marleen ei lubanud teda kuidagi autosse.

Lennuk on ees.

Kavatsen hõivata aknaaluse koha! (Mps)

Jupijumalat, kes endale alati vargsi soovib vahekäigupoolseid kohti, õnnistati eranditult jällegi aknaaluste kohtadega, mis läksid koheselt soovijate vahel jagamisele.

Muide. Pilootidel on nohu. Nii et kui me peaks sattuma „õhuaukudesse”, siis tegelikult piloot aevastab.

Algne klaasikaline muusika lennukis asendus ühel hetkel eestlasliku põdramajaga. „Kopp-kopp lahti tee…”

Unistaja istus vastutusrikkal kohal – varuväljapääsu juures. Jalaruumi oli palju, aga kandikut eesistme seljatoe küljes polnud.

Jupijumal muljetab: Esimene lennureis läbi. Ei ole just kõige julgustavam avastada istudes, et käetugi jäi istumise alla. Crexi käetugi lihtsalt ei täitnud oma funktsiooni ega omanud mingit selgroogu. Jalgu liigutades tuli põranda küljest liist lahti. Kala mädaneb peast, lennuk sisemusest… Aga üles me jõudsime ja alla saime ka. Kahtlustan, et meie taga istus seagrippi põdev inimene.

MPS – Maailma Parim Siga

Viis tundi vaba aega Praha lennujaamas. Crexi ja Betty oleme kaotanud endi hulgast kapitalistlikule kaubandusele. Laager gate 1 ees püsti pandud. Betty käsipagasis olnud matt kiiduavaldustega põrandale laiali laotatud.

Kell 18.00
Meid õnnistati pudeli veega :) Väga õige on istuda turvakontrolli vahetusläheduses, kust veepudeleid läbi ei lasta. Vesi hetkel vägagi hinnatud ja vajatud… millegipärast on tunne, et sellest saab selle matka põhivajadus.

Kell 20.00
Kaks tundi kestnud mängupõrgu lõppenud. Selle tulemusel tekkinud päevikusse armastuseteemaline tabel.

Kell 00.20
Ametlikult küll juba järgmine päev käes, aga kuna magama pole veel saanud, siis kuulub asi veel jooksva teemana sellesse päeva.

Bukarestis maandumine oli nagu kelguga kruusateelt laskumine. Laperdas ja põrutas põrgulikult.

Ootusärev hirm nr 1 – kas me pagas on seal kus meiegi.
Ootusärev hirm nr 2 – kas me transport Butterfly Villasse ootab meid ikka kokkulepitud kohas.

Mõni aeg hiljem…
Mõlemal juhul osutus hirm põhjendamatuks. Me pagas kruiisis mööda linti esimese asjana me suunas. Terminali ootas meid kaks meest. Bukarest võttis meid avasüli oma lämbesse öösse.

Kell 02.00
Kõik pestud-mõstud. Uneaeg.

Laupäev, 20.06.2009

Kell hommik mingi aeg.

Hostel on lahe. Ehitatud nii sajandeid tagasi, mõtlesid nad juba tollal ettenägelikult tulevikule ja ehitasid kõik trepid ja koridorid täpselt seljakotiga läbitavuse nappides piirides.

Selgunud on ka esimesed kaod. Mps ja Crex on harjatud. Mps hambaharjatu, Crex juukseharjatu. Tagantjärgi tarkus – listi oleks pidanud ikka viimse nööpnõelani lahti kirjutama. „Isiklik kosmeetika” liiga lai mõiste. Või siis on lihtsalt tegemist asjadega, mis on võimalik kotti pista alles viimasel minutil ja nii nad kipuvadki ununema.

Mpsi kommentaar: Ma põhimõtteliselt jätan oma hambaharja ööbimiskohta, kui mind ei takistata.

Betty asub matkapäevikusse muljeid talletama: Käisin kohalikke mehi lantimas, aga need on siis hilise ärkamisega – magasid puha. Mis siis ikka – pesen pea ära ja lähme linnapääle. Ma ei ole suutnud end distantseerida töistest asjadest… nii kui internet kuskil kättesaadav, tuleb ilmtingimata korra meile vaadata.

Mõni aeg hiljem.

Vaatasime üle Bukaresti parlamendihoone (Pentagoni järel suuruselt teine administratiivhoone maailmas), omandasime priimusele ballooni ja tutvusime Rumeenia rahvarõivastega. Postkontor jäi leidmata.

Esimesed sammud seljakottidega on tehtud. Marsruudil hostel- rongijaam. Kotid on häbemata rasked. Üle 3 km päevas ei käi. Lebo iga 20 sammu tagant.

Oleks nüüd kasvõi Dacia käepärast…

Ootame rongi. Kott on ka jalgade toetamiseks hea (eks see ole pärast näha, mis lömastunud on).

Betty on oma koti üksi jätnud ja kadunud teadmata suunas. Ehk tuleb tagasi. Kui ei tule, siis läheb loomuliku kao hulka.

Tunnike rongini aega. Kottide hingeeluga tutvumise paus. Gotfried väljaarvata oleme kõik siin sissekandmata kottidega.

Kell 15.30
Iga meie käsutuses oleva kupee kasulik ruutsentimeeter vägagi kasulikult ära kasutatud. Vaba pinda null. Väga täpselt mahtus kitsukesse ruumi meie ja me kuus kotti. Kuidas me siit liikuma saame ja kas me Sinaias ka välja jõuame hüpata, on veel teadmata. Selgub töö käigus.

Me lahutamatutest ja juba üsnagi tülikatest reisikaaslastest veidike lähemalt:
• Gotfried (Maailmaparandaja juba pikaajaline kaaslane)
• Laip alias Franky (Mpsi kaaslane hetkel, kuulub algupäraselt Mätta Räpsajale)
• Schumi (Unistaja lähedusvajadustega kaaslane, omab rongis istekohta)
• Sherpa (Betty tagasihoidlike mõõtmetega kaaslane)
• Land Cruiser (Jupijumala läikivmust valuvelgede ja neljarattaveoga kaaslane)
• Edwin (Crexi transamees, kes transportimise asemel ise transporti vajab)

Kell 18.39 Sinaias
Mps ja Betty läksid veini järele linna mäest alla. Crex ja Jupijumal läksid mäest üles luurele. Maailmaparandaja ja Unistaja jäid tasakaalu mõttes kuskile…

Toidukroonik pajatab: õhtusöögiks tatrapuder turisti einega, salatiks ülimagusad Rumeenia tomatid. Magustoiduks vahvlid kirssidega. Joogivalikus vein ja kakao.

Ööbime mingi kahtlase mäe kahtlases kohas. Mäkke suunduva serpentiintee kurvis. Saepurune-kivine pinnas, kuhu on puhas „rõõm” vaiu sisse taguda.
Matkatarkusi Jupijumalalt: üliedevast kotti integreeritud joogiveesüsteemist vee joomiseks on soovitav voolikukraan esmalt lahti keerata! Vastasel juhul on tagatud üliarenenud imemislihased, minimaalne keeleniisutus ja kauasäiliv veevaru.

Pühapäev 21.06.2009

Kell 8 midagi.
Äge sigin-sagin alanud. Betty askeldab juba pudrupoti kallal.

Toidukrooni pajatab jälle söögist. Seekord hommikusöögist. Riisipuder sokolaadiga. Sai ja kolm karpi sprotte. Kaks tomatit. Joogiks kohv.

Kell 10.38
Kõik kotid on pakitud, ainult Unistaja kotile installitakse veel matti külge. Eile tuli keskmiselt 20 000 sammu. Täpne kogus teadmata, sest sammulugeja minestas korduvalt. Aga eksimus +/- 500 sammu.

Hetk tagasi läks üks mees noaga metsa. Betty on ka metsas. Mõtlesime kas peaks muretsema. Vanamehe pärast. Bettys me ei kahtle.

Kell 13.00
Ületasime esimese mäe. Nüüd keedame mäenõlval suppi ja näksime vorsti. Vaade on imeline. Eriti imeline oli vaade kui me püstloodis mäest alla tulime.

Kell 14 midagi.
Käisime lund katsumas. Tegime lumememmekese. Jupijumal mängis lumeinglit. Betty viskas hundirattaid.

Nii hea, nii hea on mõelda siis,
Et kuskil cable car
Ja cable caril cable guy
Ootamas on sind…

Lauluaeg jätkus usinasti kodumaiste ja teemakohaste lauludega. Kui siit pilvepiirilt alla vaatan…

2/3 päevateekonnast on läbi. Osa seltskonda tegeleb sfinksi otsingutega. Osa istub ja puhkab jalgu ja joob õlut. Maailmaparandaja panustas enese (ja loomulikult ka teiste) motiveerimiseks baaris veinipudelisse.

Kell 20.14
Maailmaparandajalt paar krõbedamat sõna: Oleme jõudnud mäest alla. Alla ja alla ja alla ja alla ja alla ja alla ja alla ja alla ja alla ja alla ja alla ja alla ja alla… ja jätkake nii samas vaimus aina edasi. Kuna leheruum on piiratud, siis ühesõnaga väsinud. Päris halb tunne on. Eriti kuna kõikide lebode algatajaks olin mina.
Praegu kõlab nii mitmeski peas mantra: kartulipuder metssiga, kartulipuder metssiga…

Esmaspäev, 22.06.2009

Unistaja teeb kokkuvõtte eelnenud ööst ja järgnenud hommikust: Ööseks saime kohaliku mäepäästeteenistuse (salvamont) õue peale, kus paar koera me und valvasid (või siis häirisid). Kõik hoiatasid üksteise võidu meid karude eest. Ursus siin, ursus seal. Toidu ja toidunõud viisime karude eest ööseks majja peitu. Koerad haukusid pool ööd… nii siin kui ka kaugemal. Mina sain alles hommikupoole ööd sõba silmale. Aga hommik tervitas kahjuks halva enesetundega. Iiveldama ajab ja teha ei jõua suurt midagi, iga liigutuse järel peab puhkama. Betty tegi massaazi, misjärel läks asi natuke paremaks, ag ama tõesti ei kujuta ette, kuidas ma täna selle kotiga edasi suudan liikuda. Teised läksid koopaid vaatama, mina jäin ööbimispaika. Hoian jõudu kokku.
Päike lõõskab endiselt, aga tuuleke on üsna jahe. Kord on palav ja kord külm.

Kell 12.10
Endiselt Unistaja peab monoloogi päevikuga. Ma küll ei vaadanud kella kui teised lahkusid, aga minu meelest on nad juba paar tundi ära olnud. Ma olen üksi jäetud. Aga vähemalt on kogu varustus siin nii, et nälga ja peavarjuta ma ei jää.
Cable car täna ei sõida. Esmaspäev on tehnohoolduse päev. Ainus pääsetee on jalgsi. Praegu siin istudes on enesetunne juba täitsa enam-vähem. Kohalikud ketravad juba eiteamitmendat korda ühte ja sama plaati. Muusika on ok, aga plaat hakkab üle viskama.
Toidust: hommikusöögiks oli kaerahelbepuder nisukliide ja kuivatatud ploomide ja õuntega. Minul toit väga sisse ei läinud. Mitte et söögil midagi viga oleks olnud. Ingveriteed pakuti mulle ka, aga mu meelest on see suht kole asi.
Taaskord on meil lähedal imeline mägioja, aga seekord otsustasime ojast võetud vett joodiga rikastada. Sellest kujunes selline apteegilõhnalise maitsega vesi.

Kell 15.00
Lõunasöök sai just kerre keeratud. Mõnus. Kukesupp kananuudlitega ja ohtralt müslilaadseid asju.
Hommikul käisime (va Unistaja) koobastes (Pestera Iolomitei). Võimsad koopad olid. Mädand redelid üle kuristiku, pimedad käigud, libedad kivid. Aga võimsad koopad!!!
Maailmaparandaja sai tagumiku peal pisut paarist trepiastmest alla lasta. Kondid jäid õnneks terveks, ainult ehmatus oli suur.

Nüüd on lebo. Mõnus.

Unistaja otsustas kommiks hakata ja külma kaitseks mässis end krabisevasse termokilesse.
Sööd palju sööd, aga kott läheb järjest raskemaks.

Maha päikese otsekiirgus ja elagu jahutav tuulehoog.

Parankad on leitud! Elagu parankad! Jõudsime peaaegu ühe järjekordse mäe tippu. Loodame selle taga näha Omut.
Lumi ei tekita enam elevust. Hobused jäid meist juba allapoole. Tahapoole ei taha vaadata, sest me eilne laagriplats endiselt veel paistab. Kui me kohtaks nüüd mõnda rumeenlast, siis laseks tal endale hulgim rumeeniakeelseid roppusi õpetada ja teataks siis: „Kanna mu kotti, suksu!”

Tänane ühesõnajutt:
kabedad kitsed kablutavad kabanasse,
astmaatilised hobused ahmivad hapnikku.

Äiksepilved jälitavad meid.

Kell 19.30 kogu kamp cabanas koos.
11360 sammu tänane saak (sammulugeja muidugi vassib ja vatrab).

Istume cabanas. Kõik kasutavad ohtralt aftershave’i (aftersuni märksa suupärasem variant).

Müristab ja välku lööb, vanapagan silku sööb. Meil on ka soolasilk.

Järg jõudis sokolaadi-rummiliköörini. Tõeline nauding.

Teisipäev, 23.06.2009 JAANILAUPÄEV

Ilm näikse olevat klassikaline jaanilaupäeva ilm. Kui hommikul silmad lahti tegime, siis paistis päike, nüüdseks on me onnike mattunud pilve sisse. Naabermägesid ei paista, aga meil on suund enam-vähem teada.

Optimistid – vähemalt ei hakka meil palav.
Pessimistid – me eksime ära.

Aga tegelikult läks hoopis nii.
Olime ca kilomeetri jõudnud käia, kui meie ees väga lähedal lõi välk maa sisse. Metallraamidega kotid lendasid hoobilt seljast (kellel kiiremini, kellel aegalsemalt) ja ise kükitasime kivide vahele kottidest eemale äraootavalt ootama, mis edasi… Et varsti hakkas tugevamalt sadama, varjus mõni prügikotti, mõni mitmesse keepi. Nagu mannaterad kükitasime seal. Tükk aega. Lootsime, et äike läheb üle ja välgu löömise ja müristamise vahe muutub suuremaks. Lõpuks oli selge, et olukord ei parane ja otsustasime siiski läbi vihma tuldud teed tagasi cabanasse pöörduda. Nüüd oleme tilkuvatest riietest üritanud vabaneda ja kontidesse taas soojust saada.

Ei tea, kas lihtsalt kokkuhoiu mõttes või sellepärast, et kambake gaasiahju ühtlaselt märgade riietusesemetega kattis, aga küttesüsteem ei tundunud täna pooltki mitte sellisel tasemel olevat kui eile. Asja saabusid õnneks ohvrimeelselt parandama sõbraliku põhjamaarahva esindajad, kes koduse tunde suurendamiseks toa ühtlaselt ülipoppide pesunööridega täitsid. Üksmeelselt said rootslased meilt omale koondnimetuse „pesunöörirahvas”. Nüüd on tunne nagu elaks mõne vahemereäärse maa tänaval (pesunöörid ja igal võimalikul ja võimatul pinnal kuivav pesu) mitte just kõige usaldusväärsema pakihoidla läheduses (meie kotid on kuhjatud ühele poole ahju ja soemüüri, pesunöörirahva omad teisele poole). Kliima kisub ka tänu 13le soojendajale küllaltki troopiliseks. Tuba täidab mahe võõrkeelne ettelugemise sumin. Saaks siis sõnagi aru.
Et cabana köögist toidukroonik paistab vaikivat, siis lubage omalt poolt teha kaks märkust:
1. õli (päevalilleõli) pannakse kõigele. Ohtralt. Kui toitu õlis praadida ei anna(hommikune päevalilleõliomlett väikese juustuga/vorstiga), siis vähemalt võib selle valmis toidule peale kallata (lõunane kartulipuder vorstikestega). Samas pole praegu õige hetk kalorite peale nina kirtsutada.
2. seltskonna kõige vähem teravaid maitseelamusi armastavat liiget „premeeriti” lõuna ajal kohalikust pipraasendajast keedetud supiga

Kui siit pilve piirilt alla orgu vaatan, siis ma midagi ei näe…

Unistajal jälle vedas cabana söögiga. Salat castraveti = taldrikutäis tulisoolast soolakurki.

Nüüd joome viina salatiga.

Meil on tõeline jaanipäev. Viin on laual! Tuli on ka, ahjus. Kohe hakkame üle ahju hüppama. Ei saa jätta mainimata, et viin on 80%line. Oo tõeline sakuska tuli ka lauale – vobla.

Pidu on jõudnud sellisesse faasi, et Crex jäi rinnahoidjasse kinni. Ei saa mainimata jätta, et Betty jääb pidevalt pükstesse kinni. Pidu on tõesti selline, et kui Mätta Räpsaja oleks siin, siis oksendaks ta korstnasse.
Viin läheb järjest kangemaks, nüüd on juba 90%.

Pesunöörirahvas ON norskaja rahvas.

Betty saabus Omult jalutamast ja täpsustas, et jäi kah ikkagi rinnahoidjasse pidevalt kinni.

Kolmapäev, 24.06.2009

Kell 12.20
Oleme laskunud miljon meetrit. Tundub, et paar miljonit tuleb veel laskuda. Kärbsed, ämblikud ja igasugu muud putukad tüütavad. Üle pika aja on me laskumistel laiali lagunenud matkaseltskond jälle koos. Vahepeal kippus juba ununema, kellega siin matkame. Aga päike paistab ja vaade on ilus (pikitud kollaste kolmnurksete rajatähistega). Kõrgus võiks olla umbes 1100 m. Aga ega keegi täpselt tea.

Kell 14.00
Meil õnnestus veevarusid täiendada salvamonti suletud maja lähistel. Lõunaks pasta parmesana i carbonara. Magustoiduks komeedikomm. Joogiks puhas mäestikujõe vesi.

Kell 18.45

Trotsides jäletuid kuristikke, oleme siiski jõudnud Brani.
Vahepeal tundus, et sureme janusse ja nälga, sest ristumine jõega ei tahtnud kuidagi saabuda. Aga ennäe, siiski kohtusime. Esmased hügieenivajadused said rahuldatud ja tuju tuju läks jupp maad paremaks. Puhta tukaga ikka palju kergem olla.
Nüüd oleme huvitava arhitektuuriga Branis. Betty ja Jupijumal läksid ülesmäge cabanat otsima. Unistaja ja Crex allamäge telkimisplatsi otsima. Maailmaparandaja ja Mps valvavad väärt kraami.

Jupijumal cabana otsingutelt tagasi. Cabanat ei leidnud kusagilt. See-eest ohtralt kirsse aedades. Valisime omast arust mahajäetuid kohti röövretkedeks. Ometigi lõppes see mõnetise paanilise põgenemisega kahe koera eest. Ideaalset telgiplatsi ei leidunud - kas oli platsil omanik olemas või oli sobiv plats lihtsalt häbematult kaldu. Need igavesed mäed, ma ütlen.

Päeva marsruut ca 20 km. 2505 m kõrguselt 800 m peale. Siin saab hingata… ilma hingeldamata. Üksmeelselt otsustasime suunduda Musta mere äärde peesitama. Aitab mägedest.

Kell 20.45
Oo õnnis tsivilisatsioon. Algne demokraatia otsustas küll telkimisplatsi kasuks, kus oleks saanud 142 lei eest wc ja dushi kasutada. Poole tee peal sinna vedas meid üks läikivas ülikonnas kahtlaselt vampiirinäoga mees meid hoopiski kõigepealt metsikusse võssa jõe ääres, seejärel oma naabri garaazi ja lõpuks õnnestus meil pääseda ta mamma luksuslikule teisele korrusele. Voodi! WC (2 WCd)! Soe vesi! Köök! Rõdu! Veiniklaasid! No olgu torujürid on juba pool tundi me soojaveeprobleeme lahendada üritanud. Kui sooja vett ei saa, maksame homme poole vähem. Hetkel kokkulepe 10 euri nägu.
Mamma kujutab endast tõelist rumeenia perepead. Ilma, et me oleks poolest sõnastki aru saanud, tundus, et herr Dracula sai meie pärast kõvasti võtta. Aga hetkel hõljus mamma tuppa ja varustas meid vannilinadega ning soovis midagi toredat ja head (vist).

Imeline pelgupaik äikese eest.

Maailmaparandaja ja Betty kappasid linna veini järele. Menüüs tex-mex pajaroog tomatitega ja rohkelt veini.

Kell 21.37
Soe vesi tekkinud. Tung dushi alla alanud.
Matk on muutunud kõigi mugavustega reisiks. Kui neid tonniseid kotte jälle selga ei peaks vinnama.

Kell hiljem.
Õues on vinge äike. Ei kurda sugugi katuse olemasolu üle.

Neljapäev, 25.06.2009

Kell 10 umbes.

GRANDE GEANTA. Ühisnimetaja meie kottide kohta. Selleni jõudmiseks kulus umbes pool tundi teineteise mittemõistmist, rumeeniakeelset inglise keele õpikut, põhjalikku viiplemist ja vehkimist, pliiatsit-paberit ja joonistamisoskust. Aga saime oma kavatsused peremehele arusaadavaks tehtud. Tahtsime ju kõigest oma kotid linnas käimise ajaks nende juurde jätta.

Keegi kusagil nagu hooliks meist. Kõik asjad lahenevad alati kuidagi…

Brani lossi külastasime. Maailmas tuntud kui Dracula eluase. Tegelikult ei märganud seal temast jälgegi (peale meeletu koguse vampsuveniiride).

Keskpäeval.
Bran-Brasov. Selgus, et Brasovis on kaks autobusgara’d. Loomulikult maandus meie buss meile mittesobivas bussijaamas. Brasov tervitas meid valju vihmavalanguga. Tunnike kottidega marssimist ja raudteejaam hakkas paistma. 6 lei eest vabanesime kuni kaheks päevaks oma kottidest. 60 lei eest vabanesime öömaja muredest – öine rong Constantasse.
Hommikul loodetavasti vaatame juba Musta merega tõtt ja naudime päikest ja rannaliiva.

Rumeenia mõjub kuidagi väga koduselt.

Käisime kella(?)terassil söömas. Brasovis siis. Imetabane koht. Pooltasuta võis end ogaraks süüa. Nüüd istume Mado Cafes. Siin tuli ettekandjalt neljas kuulike jõuga välja väänata (märkusena: väänasime välja ja ei pidanudki selle eest maksma). Unistaja kook on mingise alkohoolsesse ollusesse uputatud.

Raudteejaamas. Rongi väljumiseni 8 tundi aega.

Kell 22.10
Rongi väljumiseni 4 tundi ja 24 minutit. Veel ei ole igav. Käisime kõrval asuvas kaubanduskeskuses shoppamas. Kümme minutit tagasi visati meid sealt välja. Me pisikesed seljakotid äratasid PennyMarketisse sisenemisel äärmiselt kahtlastena – nii et need tuli toppida eraldi kapikesse poes käigu ajaks. Erandiks Jupijumal, kellel täna kipub muudkui aga vedama – söögikohas ei jagunud 3 portsu rumeenia rahvustoitu - kapsarulle. Seega saime kolme peale kahe portsu jagu rulle, aga muid lisandeid rohkem kui küll kolmele ning maksime siis vaid kahe portsu eest. Kui suur suitsetamine välja jätta, siis oli tegemist ühe ütlemata kena söögikohaga.
Kõht täis veeresime oiates ja aietades Brasovi vaatamisväärsuste poole, vältides astmeid, treppe, tõuse, laskumisi nii palju kui võimalik. Crex osutas Musta kiriku juures ideaalset giiditeenust. Kahjuks oli kirik selleks ajaks kui kohale jõudsime juba suletud. Seega seda fantastilist orelit saime vaid ette kujutada. Peaaegu et oleksime istunud vanakeste juurde tiigi äärde malelaua taga. Brasov on päris armas siiski…

Nüüd siis veedame aega rongijaamas. Crex tutvustab soovijatele Rumeenia ajalugu. Unistaja, Mps ja Maailmaparandaja kipuvad leelotama. Liiga valjult ei julge, kuna aeg-ajalt liiguvad siin ringi relvastatud tüübid. Hetkel keegi me läheduses kummiliimi ei nuusutagi.
Unistaja äratab teistes raudteejaamaelanikes huvi. Üks naisterahvas jõllitab teda juba vägagi pikka aega. Pole ka ime. Silmahambad teravad ja silmatorkavad, kaelal punased jäljed, sall varjuks kaelas, vihkab küüslauku. Tundub, et 2009 juuli on oodata uut vampiiripuhangut.
Jupijumalal silmahambad puuduvad, korralikku vampiiri temast ei saa.

Reede, 26.06.2009

Jõudsime eduliselt Musta mere äärde. Puhkamine on võtnud kogu aja, kirjutada pole jõudnud.

Märksõnad:
• Rong – hilinemine, venimine, hapniku puudus.
• Tüütud rumeenlased raudteejaamas, kes pakuvad kõike. Cazare, taxi, special price only fot you, one dinar. Hirmus tüütu!
• Must meri – öösel oli täitsa must
• Eforie Nord – eufooria
• Arbuus
• Maailmaparandaja poolt tarbitud üks ühik saastaveini.
• Lobudik ja telkla
• Trimmerdaja alias Tarzan alias Silvio. Omab koera! Jookseb! Trimmerdab! Laulab! Mängib kitarri! Kambakese naishinged kaotavad teda nähes pea.

Algne plaan Constantat külastada nurjus, kuna pidevas ehitamise/lammutamise hulluses rumeenlased olid jaamahoone ärapakkinud ja pakihoiu ära kaotanud. Peale pisukest peata olekut suundusime 10 kilomeetrit lõuna poole Eforie Nordi. Meri on campingu platsist kiviga visata.

Laupäev, 27.06.2009

Hommikuse tatra keetmise käigus lõppes gaas balloonist otsa. Nüüdsest külmtoidu ja kohalike toidukohtade peal.

Lõunani peesitasime rannas. Lõunaks shaorma (kebabi lähisugulane).

Pealelõunat suundusime kurikuulsat „joodeldavate nudistide” järve otsima (ärge laske Jupijumalat ingliskeelsete reisijuhtide lähedale parem, need muutuvad automaatselt muinasjuttudeks). Terchigiola soolajärv (võimalik et kirjapilt läks veidi nihu). Raamatu kohaselt pidi olema tegemist järve juurde „2 km long nice and pleasant walk”. Jajah. Päris nii just ei väljenduks. Ostsime olematu summa eest veidi muda, mäkerdasime end kokku ja lootsime efektiivset toimet vatti saanud kehale. Imelised spa protseduurid meil peale ränka matka – mudamähised, soolavannid, veeprotseduurid ja päikesekuurid.

Teise päeva telkimise eest Meduza kämpingus ei õnnestunud kuidagi maksta. Andsime endast küll parima.

Õhtul restoranis Rumeenia roogi mekkimas.

Piknik 5,50 leid maksnud veiniga telgi ees. Väga hea vein. Eesti rahas nii umbes 20 kroonisest hinnaklassist veiniga tegemist.

Pühapäev, 28.06.2009

Hommikul.
Ilm vines. Punanahkade õnneks ja rõõmuks. Nahavärv on erinevatel inimestel varieerumas väga erinevates toonides, erinevates paikades ja erinevate kujutistena.

Õhtuks plaanis Bukaresti välja jõuda.

Kella 15 paiku.
Nii. Eforie Nordist saime põgenema. Ilmselt kuulutatakse meid nüüd tagaotsitavateks. Asi oli nii. Kuna kõigist meie püüdlustest hoolimata ei õnnestunud meil teise öö telkide eest maksta, siis täna jäi see hingele kripeldama. Äkki ikka tekib sellest jama.
Kõigepealt asusid Maailmaparandaja ja Mps kui majakese asukad väljuma ja viisid majakese võtme ära. Teised järgnesid distantsilt. Kõik läks kui lepase reega. Jõudsime juba hinge tõmmata, et oleme pääsenud, kui poisike meile järele jooksis ja maksmist nõudis. Saatsime Mpsi asju klaarima ja jõudsime oma ebaeduga leppida. Siis aga ilmus Mps ja käskis jalgadele valu anda, enne kui nad aru saavad, et miskit siiski mäda on.

Oi millise kiirenduse me saime. Kottide raskus unus täielikult kui mäest üles lidusime, ise iga natukese aja tagant üle õla vaadates, et kas poisike jookseb järele või mitte. Järele ta meile igastahes ei jõudnud. Võib olla saab meid Bukarestis kätte. Samas rongi väljumiseni Constantast on ka veel tunnike. Mine sa tea, kui väga nad seda 44 leid tahavad…


Kell 17 midagi.
Praegu ootame rongi. Rahad on otsas ja tasaarveldatud. Ninad, varbad, õlad ja muud ebamäärase kujuga pinnad kehal hõõguvad mõnusalt. Termomeeter linnas näitas 40 kraadi, aga tal oli päikesepiste. Unistaja ja Betty läksid kohalikku kaubandust väisama ning Mps sanitaarsüsteemidega tutvuma. Selgus, et sanitaarsüsteem on samas seisus nagu pakihoid st olematu.

Kella 22 paiku.
Jõudsime Bukaresti. Taaskohtumine juba meile tuttava äiksepilvega. Öö Butterfly Villas toas, mis nimetatud Constanta järgi.

Esmaspäev, 29.06.2009

Oleme lennujaamas. Maailmaparandaja eemaldas oma matkasaapad ja ootab nüüd, et kuulutataks välja üldhäire ja massiline evakuatsioon. Viimased banid ära kulutatud. Oi hingehinda.

Pool baguette lennujaamas 11 leid. Pole seni lõunasöögi eest sellist hinda Rumeenias maksnud. Sokolaadile on lennujaamas 10 leid juurde suudetud keevitada. Eelistatud maksmine toimub eurodes. Ümardamine toimub suurekaliibriliselt.

Nädal aega uudistekriisis. Unistaja lekitab meil siin infot, et Michael Jackson võib olla surnud. Juhul kui tõesti nii ongi, siis on küll kurb. Unistaja nalja tegemine tegelikult surnud koera üle mõni aeg tagasi lõppes paraja ehmatusega. Nii et mine tea...

Kotikaalud matka lõppedes:

• Unistaja 19,1 kg
• Jupijumal 13,8 kg
• Betty 12,4 kg
• Crex 18,1 kg
• Mps 16,9 kg
• Maailmaparandaja 15,6 kg
• -0,6 kg
• -3,5 kg
• -4,8 kg
• + 1 kg
• + 4,8 kg*
• -1,4 kg

Kokku 95,7 kg. Ca 5 kilo oleme kaalust kaotanud võrreldes algusega.

* Tulemus ei ole tõene. Mpsi puhul olid lähteandmed juba algusest peale puhta valed.

Maailmaparandaja kirjaldab oma õnnelikku tollist läbipääsemist. Passikontrolltüüpnoris mu kallal mis jaksas. Kõigepealt küsis, et kas ma käisin mere ääres. Mina vastasin, et jah nii mere ääres kui mägedes. Mille peale ta väitis, et ma valetavat. Mina polevat mere ääres käinud, hoopis Betty olevat. Mina olevat baaris istunud. No tõesti, äärepealt oleks oma rinna paljastanud ja talle oma „varjatud” päikesepõletust näidanud.

Unistaja kirjeldab oma shoppamist lennujaamas. Kuna Branis ei ostnud kõike seda ära, mis plaanis ja ei Bukarestis ega Musta mere ääres ei olnud seda, mida ma tahtsin, tuli shopatalennujaamas. See tähendas ca 4 korda suuremat hinda. Ok, valikut oli ja päris kena väljanägemisega asjad, aga ma siiski ütleks, et „kergelt” ülehinnatud. Aga vähemalt kogu nänn on ostetud. Eriti rahul olen ma selle kleidiga, mis Musta mere ääres ostetud sai.
Pruugib ainult natukene tsivilisatsioonist eemale minna, kui sensatsioonilisi asju juhtuma hakkab. Saime just teada, et Michael Jackson ongi surnud.
Istume lennukis. Telefoni lülitasin välja. Crex on sama rea peal ja loeb ajalehte. Kui kedagi keskmise istme peale ei tule, poen talle külje alla. Maailmaparandaja ja Mps istuvad selja taga. Lubasid kiusama hakata. Eks näis.
Oleme õhus. Kapten palus kõigil kohtadele jääda ja turvavööd kinni hoida. Varsti saab lõunat (loe: saiakest). Crex leidis ajakirjast reklaami, kus lubatakse lennuhirmust vabastada. Jupijumalale võiks vajalikuks osutuda.

Jupijumal kommenteerib lennusõitu. No olgu. Teada-tuntud värk (või siis ka mitte nii teada-tuntud) Jupijumal kardab lendamist. Istub lennukisse, lihased kangestuvad, süda hakkab puperdama, peopesad lähevad higiseks, hingamine ja pilgutamine ununevad. F….ng pumpy heaven oli seekord. Vaene Betty mu kõrval, kes mind ära kannatama pidi.

Kell 18.00 Tsehhi aja järgi.

Jõudsime hosteli. Imeilus privaatkorter vanalinnas. Tänava muud asutused tunduvad küll veidi kahtlased, aga see selleks. Mpsile peab ju ka võimaluse andma nautida vahelduseks ka teiste naisterahvaste seltsi. Suure näitlemise ja etlemise tulemusel õnnestus Maailmaparandajal adminnilt tuletikud väljameelitada. Söödud- joodud. Nüüd linna peale prassima. Loodetavasti kaardiga maksmist keegi aktsepteerib.

Äikesepilv sai meid just jälle kätte. Tsehhi (khm Tsehhi vein) on toonud meis välja parima  Kergesti purunevaid esemeid täis olevad kitsukesed suveniiripoed ei ole meiesuguste ülemeelikute elevantide jaoks hetkel parim variant, aga vihma eest peab ju kuidagi kaitset leidma. Karli sillal mängib onu veeklaasidega Für Eliset… ilus… joogijanu tekitav. Hämmastavalt palju eesti keelt kuuleb. Peab hakkama jälgima mida räägime ja suud rohkem kinni hoidma.

Jäme hinnang: Prahas on 4 mlj inimest, 2 mlj suveniiripoodi, 1 mlj baari.

Armastusväärne äike seekord. Välgutab ja müristab usinasti, aga vett kaela ei kalla väga.

Teisipäev, 30.06.2009

Ja ongi käes me matka viimane päev. Hommikusöögiks riisipudru jäägid sokolaadi ja rosina jääkidega.

Mis meil toidust veel järele jäi?
1 pakk kukesuppi
Paar pakki kiirnuudleid
Pool pakki piimapulbrit
0,25 l viina
Pool pakki spordijoogipulbrit

Isiklike varude seis näeb välja selline:
Jupijumal: pool pakki glükoositablette, pakk Hallsi, 4 kommi
Betty: hematogeen, glükoositabletid, 1 müslibar, kuivatatud kalmaar
Maailmaparandaja: glükoositabletid
Crex: glükoositabletid, pakk pähkleid, paar pakisuppi
Unistaja: pakk pähkleid, 2 aegunud ja 1 mitteaegunud müslibar, pakk rosina-pähklisegu, natuke rosinaid, paar pakisuppi.

Meditsiiniasjadest jäi päris palju üldse kasutamata. Midagi hullu kellegagi ei juhtunud.
Hea ongi et need kasutamata jäid. Kui kõik oleks ära kulunud, oleks me ikka väga viletsa puhkuse saanud.

Vastastikuse mittekallaletungi pakt

1. Ülesminemisel võib kaasmatkajat tõukamise/tirimise teel aidata. Alla minemisel säärane tegevus taunitav.
2. Üksinda ei liigu kuhugi va põõsa taha (põõsa taha minek tuleb kooskõlastada).
3. Igal ühel on õigus oma arvamusele ja usule, et tema arvamus on kõige õigem.
4. Eriarvamusele jäädes otsustab häälte enamus. Häälte võrdse jagunemise korral tuleb visata mündiga.
5. Sõimamine lubatud ainult kasutades ebatraditsionaalseid sõimusõnu, nagu nt sa igavene rumeenia karu.
6. Mahajääjaid ei eksiteeri.
7. Tegelikult on kott alati kerge ja ilm on alati ilus, aga sellekohane nutt ja hala määramata ulatuses alati lubatud.
8. Lebod toimuvad jooksvalt :) Vastavalt iga matkaja puht isiklikule vajadusele, mida tuleb valjuhäälselt väljendada.
9. Telki sisenemine toimub ukse kaudu. NB kehtib ka kõigi kutsumata külaliste puhul. Kutsumata külalised peavad enne telki sisenemist oma sisenemise kookõlastama telgielanikega.
10. Enda päästmiseks teisi karule sööta ei tohi!
11. Toidurada teise telgini teha EI TOHI! Tüli, viha, kättemaks, õelus või mis iganes muu nähtus ei kõlba sellise tegevuse õigustuseks.

Kokkulepitud ja allakirjutatud 19.06.2009 Praha lennujaamas.

Bukarest, Butterfly villa

Oleme eduliselt Bukaresti j6udnud. Siin on muideks soe, et mitte :oelda lauspalav. Hostel nimega Butterfly villa on armas. Magasime kuuekesi imepisikeses toauberikus. Aga n2iteks vannituba on siin t6esti vanituba. Mullivannituba. Tehke j'rgi kallid hotellid.
Lennureisid l2ksid kah sihtp2raselt. isegi Gotfried ei lennanud Singapuri, kuigi ma n2gin, et ta hing sinna ihaldas. Viimasel hetkel yritas veel lindilt maha hypataja p6geneda. A ma sain ta k2tte.
Ega ta kaugele poleks jaksanud joostagi. Muide, meie k6ikide seljakotid j2id lubatud 20 kilo sisse. Isegi unistaja oma, kuigi ta oli k6vasti vaeva n2inud.
Kahe lennu vahelist aega sisustasime valdavalt ohtra kaardim2nguga. Tegime lausa tabeli, et vaadata matka l6puks kellel siis armastuses k6ikse rohkem veab. ma pean tunnistama, et kaardid mulle suurt 6nne armastuses ei ennusta, samas edu kaardim'ngus ka nagu pole. Mpsil sama lugu. Kuidas seda nyyd t6lgendada...

Mis meist 6nnetutest nyyd edasi kyl saab, seda ei tea t2pselt keegi. Yritame oma t2pse asukoha m22ratlda, priimusele ballooni osta, veidi veel varusid t2iendada, endale sherpad muretsema kes k]ike meie varustust veavad, rongijaaam leida ja siis l2himate m2gede poole ajama panna.

Ahjaa, koostasime ka vastastikuse mittekallaletungi pakti. Kui kunagi taas internetiseerume, siis ilmneb see ka siia.