Tuesday, July 7, 2009

Rumeenia matkapäevik

Reede, 19.06.2009

Kell 14.12
Istume Tallinna lennujaamas. Check-in läbitud, „enne” pilt tehtud.

Kotikaalud:
• Crex 17,1 kg
• Jupijumal 17,3 kg
• Mps 12.1 kg :D
• Unistaja 19,7 kg
• Maailmaparandaja 17,0 kg
• Betty 17,2 kg
Summa summarum 100,7 kg

Kokkuvõtteks: numbrid räägivad iseenda eest :D va Mpsi numbrid.

Mps avaldas tolliametnikele piisavalt muljet, et nood tahtsid teda käperdada. Teised pääsesid puhtalt.

Meelespidasid ja head teed soovisid: Triins, Kadi, Mihkel.

Mps oleks peaaegu Tallinnasse jäänud, kuna Marleen ei lubanud teda kuidagi autosse.

Lennuk on ees.

Kavatsen hõivata aknaaluse koha! (Mps)

Jupijumalat, kes endale alati vargsi soovib vahekäigupoolseid kohti, õnnistati eranditult jällegi aknaaluste kohtadega, mis läksid koheselt soovijate vahel jagamisele.

Muide. Pilootidel on nohu. Nii et kui me peaks sattuma „õhuaukudesse”, siis tegelikult piloot aevastab.

Algne klaasikaline muusika lennukis asendus ühel hetkel eestlasliku põdramajaga. „Kopp-kopp lahti tee…”

Unistaja istus vastutusrikkal kohal – varuväljapääsu juures. Jalaruumi oli palju, aga kandikut eesistme seljatoe küljes polnud.

Jupijumal muljetab: Esimene lennureis läbi. Ei ole just kõige julgustavam avastada istudes, et käetugi jäi istumise alla. Crexi käetugi lihtsalt ei täitnud oma funktsiooni ega omanud mingit selgroogu. Jalgu liigutades tuli põranda küljest liist lahti. Kala mädaneb peast, lennuk sisemusest… Aga üles me jõudsime ja alla saime ka. Kahtlustan, et meie taga istus seagrippi põdev inimene.

MPS – Maailma Parim Siga

Viis tundi vaba aega Praha lennujaamas. Crexi ja Betty oleme kaotanud endi hulgast kapitalistlikule kaubandusele. Laager gate 1 ees püsti pandud. Betty käsipagasis olnud matt kiiduavaldustega põrandale laiali laotatud.

Kell 18.00
Meid õnnistati pudeli veega :) Väga õige on istuda turvakontrolli vahetusläheduses, kust veepudeleid läbi ei lasta. Vesi hetkel vägagi hinnatud ja vajatud… millegipärast on tunne, et sellest saab selle matka põhivajadus.

Kell 20.00
Kaks tundi kestnud mängupõrgu lõppenud. Selle tulemusel tekkinud päevikusse armastuseteemaline tabel.

Kell 00.20
Ametlikult küll juba järgmine päev käes, aga kuna magama pole veel saanud, siis kuulub asi veel jooksva teemana sellesse päeva.

Bukarestis maandumine oli nagu kelguga kruusateelt laskumine. Laperdas ja põrutas põrgulikult.

Ootusärev hirm nr 1 – kas me pagas on seal kus meiegi.
Ootusärev hirm nr 2 – kas me transport Butterfly Villasse ootab meid ikka kokkulepitud kohas.

Mõni aeg hiljem…
Mõlemal juhul osutus hirm põhjendamatuks. Me pagas kruiisis mööda linti esimese asjana me suunas. Terminali ootas meid kaks meest. Bukarest võttis meid avasüli oma lämbesse öösse.

Kell 02.00
Kõik pestud-mõstud. Uneaeg.

Laupäev, 20.06.2009

Kell hommik mingi aeg.

Hostel on lahe. Ehitatud nii sajandeid tagasi, mõtlesid nad juba tollal ettenägelikult tulevikule ja ehitasid kõik trepid ja koridorid täpselt seljakotiga läbitavuse nappides piirides.

Selgunud on ka esimesed kaod. Mps ja Crex on harjatud. Mps hambaharjatu, Crex juukseharjatu. Tagantjärgi tarkus – listi oleks pidanud ikka viimse nööpnõelani lahti kirjutama. „Isiklik kosmeetika” liiga lai mõiste. Või siis on lihtsalt tegemist asjadega, mis on võimalik kotti pista alles viimasel minutil ja nii nad kipuvadki ununema.

Mpsi kommentaar: Ma põhimõtteliselt jätan oma hambaharja ööbimiskohta, kui mind ei takistata.

Betty asub matkapäevikusse muljeid talletama: Käisin kohalikke mehi lantimas, aga need on siis hilise ärkamisega – magasid puha. Mis siis ikka – pesen pea ära ja lähme linnapääle. Ma ei ole suutnud end distantseerida töistest asjadest… nii kui internet kuskil kättesaadav, tuleb ilmtingimata korra meile vaadata.

Mõni aeg hiljem.

Vaatasime üle Bukaresti parlamendihoone (Pentagoni järel suuruselt teine administratiivhoone maailmas), omandasime priimusele ballooni ja tutvusime Rumeenia rahvarõivastega. Postkontor jäi leidmata.

Esimesed sammud seljakottidega on tehtud. Marsruudil hostel- rongijaam. Kotid on häbemata rasked. Üle 3 km päevas ei käi. Lebo iga 20 sammu tagant.

Oleks nüüd kasvõi Dacia käepärast…

Ootame rongi. Kott on ka jalgade toetamiseks hea (eks see ole pärast näha, mis lömastunud on).

Betty on oma koti üksi jätnud ja kadunud teadmata suunas. Ehk tuleb tagasi. Kui ei tule, siis läheb loomuliku kao hulka.

Tunnike rongini aega. Kottide hingeeluga tutvumise paus. Gotfried väljaarvata oleme kõik siin sissekandmata kottidega.

Kell 15.30
Iga meie käsutuses oleva kupee kasulik ruutsentimeeter vägagi kasulikult ära kasutatud. Vaba pinda null. Väga täpselt mahtus kitsukesse ruumi meie ja me kuus kotti. Kuidas me siit liikuma saame ja kas me Sinaias ka välja jõuame hüpata, on veel teadmata. Selgub töö käigus.

Me lahutamatutest ja juba üsnagi tülikatest reisikaaslastest veidike lähemalt:
• Gotfried (Maailmaparandaja juba pikaajaline kaaslane)
• Laip alias Franky (Mpsi kaaslane hetkel, kuulub algupäraselt Mätta Räpsajale)
• Schumi (Unistaja lähedusvajadustega kaaslane, omab rongis istekohta)
• Sherpa (Betty tagasihoidlike mõõtmetega kaaslane)
• Land Cruiser (Jupijumala läikivmust valuvelgede ja neljarattaveoga kaaslane)
• Edwin (Crexi transamees, kes transportimise asemel ise transporti vajab)

Kell 18.39 Sinaias
Mps ja Betty läksid veini järele linna mäest alla. Crex ja Jupijumal läksid mäest üles luurele. Maailmaparandaja ja Unistaja jäid tasakaalu mõttes kuskile…

Toidukroonik pajatab: õhtusöögiks tatrapuder turisti einega, salatiks ülimagusad Rumeenia tomatid. Magustoiduks vahvlid kirssidega. Joogivalikus vein ja kakao.

Ööbime mingi kahtlase mäe kahtlases kohas. Mäkke suunduva serpentiintee kurvis. Saepurune-kivine pinnas, kuhu on puhas „rõõm” vaiu sisse taguda.
Matkatarkusi Jupijumalalt: üliedevast kotti integreeritud joogiveesüsteemist vee joomiseks on soovitav voolikukraan esmalt lahti keerata! Vastasel juhul on tagatud üliarenenud imemislihased, minimaalne keeleniisutus ja kauasäiliv veevaru.

Pühapäev 21.06.2009

Kell 8 midagi.
Äge sigin-sagin alanud. Betty askeldab juba pudrupoti kallal.

Toidukrooni pajatab jälle söögist. Seekord hommikusöögist. Riisipuder sokolaadiga. Sai ja kolm karpi sprotte. Kaks tomatit. Joogiks kohv.

Kell 10.38
Kõik kotid on pakitud, ainult Unistaja kotile installitakse veel matti külge. Eile tuli keskmiselt 20 000 sammu. Täpne kogus teadmata, sest sammulugeja minestas korduvalt. Aga eksimus +/- 500 sammu.

Hetk tagasi läks üks mees noaga metsa. Betty on ka metsas. Mõtlesime kas peaks muretsema. Vanamehe pärast. Bettys me ei kahtle.

Kell 13.00
Ületasime esimese mäe. Nüüd keedame mäenõlval suppi ja näksime vorsti. Vaade on imeline. Eriti imeline oli vaade kui me püstloodis mäest alla tulime.

Kell 14 midagi.
Käisime lund katsumas. Tegime lumememmekese. Jupijumal mängis lumeinglit. Betty viskas hundirattaid.

Nii hea, nii hea on mõelda siis,
Et kuskil cable car
Ja cable caril cable guy
Ootamas on sind…


Lauluaeg jätkus usinasti kodumaiste ja teemakohaste lauludega. Kui siit pilvepiirilt alla vaatan…

2/3 päevateekonnast on läbi. Osa seltskonda tegeleb sfinksi otsingutega. Osa istub ja puhkab jalgu ja joob õlut. Maailmaparandaja panustas enese (ja loomulikult ka teiste) motiveerimiseks baaris veinipudelisse.

Kell 20.14
Maailmaparandajalt paar krõbedamat sõna: Oleme jõudnud mäest alla. Alla ja alla ja alla ja alla ja alla ja alla ja alla ja alla ja alla ja alla ja alla ja alla ja alla… ja jätkake nii samas vaimus aina edasi. Kuna leheruum on piiratud, siis ühesõnaga väsinud. Päris halb tunne on. Eriti kuna kõikide lebode algatajaks olin mina.
Praegu kõlab nii mitmeski peas mantra: kartulipuder metssiga, kartulipuder metssiga…

Esmaspäev, 22.06.2009

Unistaja teeb kokkuvõtte eelnenud ööst ja järgnenud hommikust: Ööseks saime kohaliku mäepäästeteenistuse (salvamont) õue peale, kus paar koera me und valvasid (või siis häirisid). Kõik hoiatasid üksteise võidu meid karude eest. Ursus siin, ursus seal. Toidu ja toidunõud viisime karude eest ööseks majja peitu. Koerad haukusid pool ööd… nii siin kui ka kaugemal. Mina sain alles hommikupoole ööd sõba silmale. Aga hommik tervitas kahjuks halva enesetundega. Iiveldama ajab ja teha ei jõua suurt midagi, iga liigutuse järel peab puhkama. Betty tegi massaazi, misjärel läks asi natuke paremaks, ag ama tõesti ei kujuta ette, kuidas ma täna selle kotiga edasi suudan liikuda. Teised läksid koopaid vaatama, mina jäin ööbimispaika. Hoian jõudu kokku.
Päike lõõskab endiselt, aga tuuleke on üsna jahe. Kord on palav ja kord külm.

Kell 12.10
Endiselt Unistaja peab monoloogi päevikuga. Ma küll ei vaadanud kella kui teised lahkusid, aga minu meelest on nad juba paar tundi ära olnud. Ma olen üksi jäetud. Aga vähemalt on kogu varustus siin nii, et nälga ja peavarjuta ma ei jää.
Cable car täna ei sõida. Esmaspäev on tehnohoolduse päev. Ainus pääsetee on jalgsi. Praegu siin istudes on enesetunne juba täitsa enam-vähem. Kohalikud ketravad juba eiteamitmendat korda ühte ja sama plaati. Muusika on ok, aga plaat hakkab üle viskama.
Toidust: hommikusöögiks oli kaerahelbepuder nisukliide ja kuivatatud ploomide ja õuntega. Minul toit väga sisse ei läinud. Mitte et söögil midagi viga oleks olnud. Ingveriteed pakuti mulle ka, aga mu meelest on see suht kole asi.
Taaskord on meil lähedal imeline mägioja, aga seekord otsustasime ojast võetud vett joodiga rikastada. Sellest kujunes selline apteegilõhnalise maitsega vesi.

Kell 15.00
Lõunasöök sai just kerre keeratud. Mõnus. Kukesupp kananuudlitega ja ohtralt müslilaadseid asju.
Hommikul käisime (va Unistaja) koobastes (Pestera Iolomitei). Võimsad koopad olid. Mädand redelid üle kuristiku, pimedad käigud, libedad kivid. Aga võimsad koopad!!!
Maailmaparandaja sai tagumiku peal pisut paarist trepiastmest alla lasta. Kondid jäid õnneks terveks, ainult ehmatus oli suur.

Nüüd on lebo. Mõnus.

Unistaja otsustas kommiks hakata ja külma kaitseks mässis end krabisevasse termokilesse.
Sööd palju sööd, aga kott läheb järjest raskemaks.

Maha päikese otsekiirgus ja elagu jahutav tuulehoog.

Parankad on leitud! Elagu parankad! Jõudsime peaaegu ühe järjekordse mäe tippu. Loodame selle taga näha Omut.
Lumi ei tekita enam elevust. Hobused jäid meist juba allapoole. Tahapoole ei taha vaadata, sest me eilne laagriplats endiselt veel paistab. Kui me kohtaks nüüd mõnda rumeenlast, siis laseks tal endale hulgim rumeeniakeelseid roppusi õpetada ja teataks siis: „Kanna mu kotti, suksu!”

Tänane ühesõnajutt:
kabedad kitsed kablutavad kabanasse,
astmaatilised hobused ahmivad hapnikku.

Äiksepilved jälitavad meid.

Kell 19.30 kogu kamp cabanas koos.
11360 sammu tänane saak (sammulugeja muidugi vassib ja vatrab).

Istume cabanas. Kõik kasutavad ohtralt aftershave’i (aftersuni märksa suupärasem variant).

Müristab ja välku lööb, vanapagan silku sööb. Meil on ka soolasilk.

Järg jõudis sokolaadi-rummiliköörini. Tõeline nauding.

Teisipäev, 23.06.2009 JAANILAUPÄEV

Ilm näikse olevat klassikaline jaanilaupäeva ilm. Kui hommikul silmad lahti tegime, siis paistis päike, nüüdseks on me onnike mattunud pilve sisse. Naabermägesid ei paista, aga meil on suund enam-vähem teada.

Optimistid – vähemalt ei hakka meil palav.
Pessimistid – me eksime ära.

Aga tegelikult läks hoopis nii.
Olime ca kilomeetri jõudnud käia, kui meie ees väga lähedal lõi välk maa sisse. Metallraamidega kotid lendasid hoobilt seljast (kellel kiiremini, kellel aegalsemalt) ja ise kükitasime kivide vahele kottidest eemale äraootavalt ootama, mis edasi… Et varsti hakkas tugevamalt sadama, varjus mõni prügikotti, mõni mitmesse keepi. Nagu mannaterad kükitasime seal. Tükk aega. Lootsime, et äike läheb üle ja välgu löömise ja müristamise vahe muutub suuremaks. Lõpuks oli selge, et olukord ei parane ja otsustasime siiski läbi vihma tuldud teed tagasi cabanasse pöörduda. Nüüd oleme tilkuvatest riietest üritanud vabaneda ja kontidesse taas soojust saada.

Ei tea, kas lihtsalt kokkuhoiu mõttes või sellepärast, et kambake gaasiahju ühtlaselt märgade riietusesemetega kattis, aga küttesüsteem ei tundunud täna pooltki mitte sellisel tasemel olevat kui eile. Asja saabusid õnneks ohvrimeelselt parandama sõbraliku põhjamaarahva esindajad, kes koduse tunde suurendamiseks toa ühtlaselt ülipoppide pesunööridega täitsid. Üksmeelselt said rootslased meilt omale koondnimetuse „pesunöörirahvas”. Nüüd on tunne nagu elaks mõne vahemereäärse maa tänaval (pesunöörid ja igal võimalikul ja võimatul pinnal kuivav pesu) mitte just kõige usaldusväärsema pakihoidla läheduses (meie kotid on kuhjatud ühele poole ahju ja soemüüri, pesunöörirahva omad teisele poole). Kliima kisub ka tänu 13le soojendajale küllaltki troopiliseks. Tuba täidab mahe võõrkeelne ettelugemise sumin. Saaks siis sõnagi aru.
Et cabana köögist toidukroonik paistab vaikivat, siis lubage omalt poolt teha kaks märkust:
1. õli (päevalilleõli) pannakse kõigele. Ohtralt. Kui toitu õlis praadida ei anna(hommikune päevalilleõliomlett väikese juustuga/vorstiga), siis vähemalt võib selle valmis toidule peale kallata (lõunane kartulipuder vorstikestega). Samas pole praegu õige hetk kalorite peale nina kirtsutada.
2. seltskonna kõige vähem teravaid maitseelamusi armastavat liiget „premeeriti” lõuna ajal kohalikust pipraasendajast keedetud supiga

Kui siit pilve piirilt alla orgu vaatan, siis ma midagi ei näe…

Unistajal jälle vedas cabana söögiga. Salat castraveti = taldrikutäis tulisoolast soolakurki.

Nüüd joome viina salatiga.

Meil on tõeline jaanipäev. Viin on laual! Tuli on ka, ahjus. Kohe hakkame üle ahju hüppama. Ei saa jätta mainimata, et viin on 80%line. Oo tõeline sakuska tuli ka lauale – vobla.

Pidu on jõudnud sellisesse faasi, et Crex jäi rinnahoidjasse kinni. Ei saa mainimata jätta, et Betty jääb pidevalt pükstesse kinni. Pidu on tõesti selline, et kui Mätta Räpsaja oleks siin, siis oksendaks ta korstnasse.
Viin läheb järjest kangemaks, nüüd on juba 90%.

Pesunöörirahvas ON norskaja rahvas.

Betty saabus Omult jalutamast ja täpsustas, et jäi kah ikkagi rinnahoidjasse pidevalt kinni.

Kolmapäev, 24.06.2009

Kell 12.20
Oleme laskunud miljon meetrit. Tundub, et paar miljonit tuleb veel laskuda. Kärbsed, ämblikud ja igasugu muud putukad tüütavad. Üle pika aja on me laskumistel laiali lagunenud matkaseltskond jälle koos. Vahepeal kippus juba ununema, kellega siin matkame. Aga päike paistab ja vaade on ilus (pikitud kollaste kolmnurksete rajatähistega). Kõrgus võiks olla umbes 1100 m. Aga ega keegi täpselt tea.

Kell 14.00
Meil õnnestus veevarusid täiendada salvamonti suletud maja lähistel. Lõunaks pasta parmesana i carbonara. Magustoiduks komeedikomm. Joogiks puhas mäestikujõe vesi.

Kell 18.45

Trotsides jäletuid kuristikke, oleme siiski jõudnud Brani.
Vahepeal tundus, et sureme janusse ja nälga, sest ristumine jõega ei tahtnud kuidagi saabuda. Aga ennäe, siiski kohtusime. Esmased hügieenivajadused said rahuldatud ja tuju tuju läks jupp maad paremaks. Puhta tukaga ikka palju kergem olla.
Nüüd oleme huvitava arhitektuuriga Branis. Betty ja Jupijumal läksid ülesmäge cabanat otsima. Unistaja ja Crex allamäge telkimisplatsi otsima. Maailmaparandaja ja Mps valvavad väärt kraami.

Jupijumal cabana otsingutelt tagasi. Cabanat ei leidnud kusagilt. See-eest ohtralt kirsse aedades. Valisime omast arust mahajäetuid kohti röövretkedeks. Ometigi lõppes see mõnetise paanilise põgenemisega kahe koera eest. Ideaalset telgiplatsi ei leidunud - kas oli platsil omanik olemas või oli sobiv plats lihtsalt häbematult kaldu. Need igavesed mäed, ma ütlen.

Päeva marsruut ca 20 km. 2505 m kõrguselt 800 m peale. Siin saab hingata… ilma hingeldamata. Üksmeelselt otsustasime suunduda Musta mere äärde peesitama. Aitab mägedest.

Kell 20.45
Oo õnnis tsivilisatsioon. Algne demokraatia otsustas küll telkimisplatsi kasuks, kus oleks saanud 142 lei eest wc ja dushi kasutada. Poole tee peal sinna vedas meid üks läikivas ülikonnas kahtlaselt vampiirinäoga mees meid hoopiski kõigepealt metsikusse võssa jõe ääres, seejärel oma naabri garaazi ja lõpuks õnnestus meil pääseda ta mamma luksuslikule teisele korrusele. Voodi! WC (2 WCd)! Soe vesi! Köök! Rõdu! Veiniklaasid! No olgu torujürid on juba pool tundi me soojaveeprobleeme lahendada üritanud. Kui sooja vett ei saa, maksame homme poole vähem. Hetkel kokkulepe 10 euri nägu.
Mamma kujutab endast tõelist rumeenia perepead. Ilma, et me oleks poolest sõnastki aru saanud, tundus, et herr Dracula sai meie pärast kõvasti võtta. Aga hetkel hõljus mamma tuppa ja varustas meid vannilinadega ning soovis midagi toredat ja head (vist).

Imeline pelgupaik äikese eest.

Maailmaparandaja ja Betty kappasid linna veini järele. Menüüs tex-mex pajaroog tomatitega ja rohkelt veini.

Kell 21.37
Soe vesi tekkinud. Tung dushi alla alanud.
Matk on muutunud kõigi mugavustega reisiks. Kui neid tonniseid kotte jälle selga ei peaks vinnama.

Kell hiljem.
Õues on vinge äike. Ei kurda sugugi katuse olemasolu üle.

Neljapäev, 25.06.2009

Kell 10 umbes.

GRANDE GEANTA. Ühisnimetaja meie kottide kohta. Selleni jõudmiseks kulus umbes pool tundi teineteise mittemõistmist, rumeeniakeelset inglise keele õpikut, põhjalikku viiplemist ja vehkimist, pliiatsit-paberit ja joonistamisoskust. Aga saime oma kavatsused peremehele arusaadavaks tehtud. Tahtsime ju kõigest oma kotid linnas käimise ajaks nende juurde jätta.

Keegi kusagil nagu hooliks meist. Kõik asjad lahenevad alati kuidagi…

Brani lossi külastasime. Maailmas tuntud kui Dracula eluase. Tegelikult ei märganud seal temast jälgegi (peale meeletu koguse vampsuveniiride).

Keskpäeval.
Bran-Brasov. Selgus, et Brasovis on kaks autobusgara’d. Loomulikult maandus meie buss meile mittesobivas bussijaamas. Brasov tervitas meid valju vihmavalanguga. Tunnike kottidega marssimist ja raudteejaam hakkas paistma. 6 lei eest vabanesime kuni kaheks päevaks oma kottidest. 60 lei eest vabanesime öömaja muredest – öine rong Constantasse.
Hommikul loodetavasti vaatame juba Musta merega tõtt ja naudime päikest ja rannaliiva.

Rumeenia mõjub kuidagi väga koduselt.

Käisime kella(?)terassil söömas. Brasovis siis. Imetabane koht. Pooltasuta võis end ogaraks süüa. Nüüd istume Mado Cafes. Siin tuli ettekandjalt neljas kuulike jõuga välja väänata (märkusena: väänasime välja ja ei pidanudki selle eest maksma). Unistaja kook on mingise alkohoolsesse ollusesse uputatud.

Raudteejaamas. Rongi väljumiseni 8 tundi aega.

Kell 22.10
Rongi väljumiseni 4 tundi ja 24 minutit. Veel ei ole igav. Käisime kõrval asuvas kaubanduskeskuses shoppamas. Kümme minutit tagasi visati meid sealt välja. Me pisikesed seljakotid äratasid PennyMarketisse sisenemisel äärmiselt kahtlastena – nii et need tuli toppida eraldi kapikesse poes käigu ajaks. Erandiks Jupijumal, kellel täna kipub muudkui aga vedama – söögikohas ei jagunud 3 portsu rumeenia rahvustoitu - kapsarulle. Seega saime kolme peale kahe portsu jagu rulle, aga muid lisandeid rohkem kui küll kolmele ning maksime siis vaid kahe portsu eest. Kui suur suitsetamine välja jätta, siis oli tegemist ühe ütlemata kena söögikohaga.
Kõht täis veeresime oiates ja aietades Brasovi vaatamisväärsuste poole, vältides astmeid, treppe, tõuse, laskumisi nii palju kui võimalik. Crex osutas Musta kiriku juures ideaalset giiditeenust. Kahjuks oli kirik selleks ajaks kui kohale jõudsime juba suletud. Seega seda fantastilist orelit saime vaid ette kujutada. Peaaegu et oleksime istunud vanakeste juurde tiigi äärde malelaua taga. Brasov on päris armas siiski…

Nüüd siis veedame aega rongijaamas. Crex tutvustab soovijatele Rumeenia ajalugu. Unistaja, Mps ja Maailmaparandaja kipuvad leelotama. Liiga valjult ei julge, kuna aeg-ajalt liiguvad siin ringi relvastatud tüübid. Hetkel keegi me läheduses kummiliimi ei nuusutagi.
Unistaja äratab teistes raudteejaamaelanikes huvi. Üks naisterahvas jõllitab teda juba vägagi pikka aega. Pole ka ime. Silmahambad teravad ja silmatorkavad, kaelal punased jäljed, sall varjuks kaelas, vihkab küüslauku. Tundub, et 2009 juuli on oodata uut vampiiripuhangut.
Jupijumalal silmahambad puuduvad, korralikku vampiiri temast ei saa.

Reede, 26.06.2009

Jõudsime eduliselt Musta mere äärde. Puhkamine on võtnud kogu aja, kirjutada pole jõudnud.

Märksõnad:
• Rong – hilinemine, venimine, hapniku puudus.
• Tüütud rumeenlased raudteejaamas, kes pakuvad kõike. Cazare, taxi, special price only fot you, one dinar. Hirmus tüütu!
• Must meri – öösel oli täitsa must
• Eforie Nord – eufooria
• Arbuus
• Maailmaparandaja poolt tarbitud üks ühik saastaveini.
• Lobudik ja telkla
• Trimmerdaja alias Tarzan alias Silvio. Omab koera! Jookseb! Trimmerdab! Laulab! Mängib kitarri! Kambakese naishinged kaotavad teda nähes pea.

Algne plaan Constantat külastada nurjus, kuna pidevas ehitamise/lammutamise hulluses rumeenlased olid jaamahoone ärapakkinud ja pakihoiu ära kaotanud. Peale pisukest peata olekut suundusime 10 kilomeetrit lõuna poole Eforie Nordi. Meri on campingu platsist kiviga visata.

Laupäev, 27.06.2009

Hommikuse tatra keetmise käigus lõppes gaas balloonist otsa. Nüüdsest külmtoidu ja kohalike toidukohtade peal.

Lõunani peesitasime rannas. Lõunaks shaorma (kebabi lähisugulane).

Pealelõunat suundusime kurikuulsat „joodeldavate nudistide” järve otsima (ärge laske Jupijumalat ingliskeelsete reisijuhtide lähedale parem, need muutuvad automaatselt muinasjuttudeks). Terchigiola soolajärv (võimalik et kirjapilt läks veidi nihu). Raamatu kohaselt pidi olema tegemist järve juurde „2 km long nice and pleasant walk”. Jajah. Päris nii just ei väljenduks. Ostsime olematu summa eest veidi muda, mäkerdasime end kokku ja lootsime efektiivset toimet vatti saanud kehale. Imelised spa protseduurid meil peale ränka matka – mudamähised, soolavannid, veeprotseduurid ja päikesekuurid.

Teise päeva telkimise eest Meduza kämpingus ei õnnestunud kuidagi maksta. Andsime endast küll parima.

Õhtul restoranis Rumeenia roogi mekkimas.

Piknik 5,50 leid maksnud veiniga telgi ees. Väga hea vein. Eesti rahas nii umbes 20 kroonisest hinnaklassist veiniga tegemist.

Pühapäev, 28.06.2009

Hommikul.
Ilm vines. Punanahkade õnneks ja rõõmuks. Nahavärv on erinevatel inimestel varieerumas väga erinevates toonides, erinevates paikades ja erinevate kujutistena.

Õhtuks plaanis Bukaresti välja jõuda.

Kella 15 paiku.
Nii. Eforie Nordist saime põgenema. Ilmselt kuulutatakse meid nüüd tagaotsitavateks. Asi oli nii. Kuna kõigist meie püüdlustest hoolimata ei õnnestunud meil teise öö telkide eest maksta, siis täna jäi see hingele kripeldama. Äkki ikka tekib sellest jama.
Kõigepealt asusid Maailmaparandaja ja Mps kui majakese asukad väljuma ja viisid majakese võtme ära. Teised järgnesid distantsilt. Kõik läks kui lepase reega. Jõudsime juba hinge tõmmata, et oleme pääsenud, kui poisike meile järele jooksis ja maksmist nõudis. Saatsime Mpsi asju klaarima ja jõudsime oma ebaeduga leppida. Siis aga ilmus Mps ja käskis jalgadele valu anda, enne kui nad aru saavad, et miskit siiski mäda on.

Oi millise kiirenduse me saime. Kottide raskus unus täielikult kui mäest üles lidusime, ise iga natukese aja tagant üle õla vaadates, et kas poisike jookseb järele või mitte. Järele ta meile igastahes ei jõudnud. Võib olla saab meid Bukarestis kätte. Samas rongi väljumiseni Constantast on ka veel tunnike. Mine sa tea, kui väga nad seda 44 leid tahavad…


Kell 17 midagi.
Praegu ootame rongi. Rahad on otsas ja tasaarveldatud. Ninad, varbad, õlad ja muud ebamäärase kujuga pinnad kehal hõõguvad mõnusalt. Termomeeter linnas näitas 40 kraadi, aga tal oli päikesepiste. Unistaja ja Betty läksid kohalikku kaubandust väisama ning Mps sanitaarsüsteemidega tutvuma. Selgus, et sanitaarsüsteem on samas seisus nagu pakihoid st olematu.

Kella 22 paiku.
Jõudsime Bukaresti. Taaskohtumine juba meile tuttava äiksepilvega. Öö Butterfly Villas toas, mis nimetatud Constanta järgi.

Esmaspäev, 29.06.2009

Oleme lennujaamas. Maailmaparandaja eemaldas oma matkasaapad ja ootab nüüd, et kuulutataks välja üldhäire ja massiline evakuatsioon. Viimased banid ära kulutatud. Oi hingehinda.

Pool baguette lennujaamas 11 leid. Pole seni lõunasöögi eest sellist hinda Rumeenias maksnud. Sokolaadile on lennujaamas 10 leid juurde suudetud keevitada. Eelistatud maksmine toimub eurodes. Ümardamine toimub suurekaliibriliselt.

Nädal aega uudistekriisis. Unistaja lekitab meil siin infot, et Michael Jackson võib olla surnud. Juhul kui tõesti nii ongi, siis on küll kurb. Unistaja nalja tegemine tegelikult surnud koera üle mõni aeg tagasi lõppes paraja ehmatusega. Nii et mine tea...

Kotikaalud matka lõppedes:

• Unistaja 19,1 kg
• Jupijumal 13,8 kg
• Betty 12,4 kg
• Crex 18,1 kg
• Mps 16,9 kg
• Maailmaparandaja 15,6 kg
• -0,6 kg
• -3,5 kg
• -4,8 kg
• + 1 kg
• + 4,8 kg*
• -1,4 kg

Kokku 95,7 kg. Ca 5 kilo oleme kaalust kaotanud võrreldes algusega.

* Tulemus ei ole tõene. Mpsi puhul olid lähteandmed juba algusest peale puhta valed.

Maailmaparandaja kirjaldab oma õnnelikku tollist läbipääsemist. Passikontrolltüüpnoris mu kallal mis jaksas. Kõigepealt küsis, et kas ma käisin mere ääres. Mina vastasin, et jah nii mere ääres kui mägedes. Mille peale ta väitis, et ma valetavat. Mina polevat mere ääres käinud, hoopis Betty olevat. Mina olevat baaris istunud. No tõesti, äärepealt oleks oma rinna paljastanud ja talle oma „varjatud” päikesepõletust näidanud.

Unistaja kirjeldab oma shoppamist lennujaamas. Kuna Branis ei ostnud kõike seda ära, mis plaanis ja ei Bukarestis ega Musta mere ääres ei olnud seda, mida ma tahtsin, tuli shopatalennujaamas. See tähendas ca 4 korda suuremat hinda. Ok, valikut oli ja päris kena väljanägemisega asjad, aga ma siiski ütleks, et „kergelt” ülehinnatud. Aga vähemalt kogu nänn on ostetud. Eriti rahul olen ma selle kleidiga, mis Musta mere ääres ostetud sai.
Pruugib ainult natukene tsivilisatsioonist eemale minna, kui sensatsioonilisi asju juhtuma hakkab. Saime just teada, et Michael Jackson ongi surnud.
Istume lennukis. Telefoni lülitasin välja. Crex on sama rea peal ja loeb ajalehte. Kui kedagi keskmise istme peale ei tule, poen talle külje alla. Maailmaparandaja ja Mps istuvad selja taga. Lubasid kiusama hakata. Eks näis.
Oleme õhus. Kapten palus kõigil kohtadele jääda ja turvavööd kinni hoida. Varsti saab lõunat (loe: saiakest). Crex leidis ajakirjast reklaami, kus lubatakse lennuhirmust vabastada. Jupijumalale võiks vajalikuks osutuda.

Jupijumal kommenteerib lennusõitu. No olgu. Teada-tuntud värk (või siis ka mitte nii teada-tuntud) Jupijumal kardab lendamist. Istub lennukisse, lihased kangestuvad, süda hakkab puperdama, peopesad lähevad higiseks, hingamine ja pilgutamine ununevad. F….ng pumpy heaven oli seekord. Vaene Betty mu kõrval, kes mind ära kannatama pidi.

Kell 18.00 Tsehhi aja järgi.

Jõudsime hosteli. Imeilus privaatkorter vanalinnas. Tänava muud asutused tunduvad küll veidi kahtlased, aga see selleks. Mpsile peab ju ka võimaluse andma nautida vahelduseks ka teiste naisterahvaste seltsi. Suure näitlemise ja etlemise tulemusel õnnestus Maailmaparandajal adminnilt tuletikud väljameelitada. Söödud- joodud. Nüüd linna peale prassima. Loodetavasti kaardiga maksmist keegi aktsepteerib.

Äikesepilv sai meid just jälle kätte. Tsehhi (khm Tsehhi vein) on toonud meis välja parima  Kergesti purunevaid esemeid täis olevad kitsukesed suveniiripoed ei ole meiesuguste ülemeelikute elevantide jaoks hetkel parim variant, aga vihma eest peab ju kuidagi kaitset leidma. Karli sillal mängib onu veeklaasidega Für Eliset… ilus… joogijanu tekitav. Hämmastavalt palju eesti keelt kuuleb. Peab hakkama jälgima mida räägime ja suud rohkem kinni hoidma.

Jäme hinnang: Prahas on 4 mlj inimest, 2 mlj suveniiripoodi, 1 mlj baari.

Armastusväärne äike seekord. Välgutab ja müristab usinasti, aga vett kaela ei kalla väga.

Teisipäev, 30.06.2009

Ja ongi käes me matka viimane päev. Hommikusöögiks riisipudru jäägid sokolaadi ja rosina jääkidega.

Mis meil toidust veel järele jäi?
1 pakk kukesuppi
Paar pakki kiirnuudleid
Pool pakki piimapulbrit
0,25 l viina
Pool pakki spordijoogipulbrit

Isiklike varude seis näeb välja selline:
Jupijumal: pool pakki glükoositablette, pakk Hallsi, 4 kommi
Betty: hematogeen, glükoositabletid, 1 müslibar, kuivatatud kalmaar
Maailmaparandaja: glükoositabletid
Crex: glükoositabletid, pakk pähkleid, paar pakisuppi
Unistaja: pakk pähkleid, 2 aegunud ja 1 mitteaegunud müslibar, pakk rosina-pähklisegu, natuke rosinaid, paar pakisuppi.

Meditsiiniasjadest jäi päris palju üldse kasutamata. Midagi hullu kellegagi ei juhtunud.
Hea ongi et need kasutamata jäid. Kui kõik oleks ära kulunud, oleks me ikka väga viletsa puhkuse saanud.

No comments:

Post a Comment